Täna 49 aastat tagasi lennutas N Liit Maa orbiidile esimese elusolendi – koer
Laika, kelle saatus oli surra kosmoses, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre
Postimehes.
Laika elas vaid umbes viis tundi ja suri siis stressi ja kuumuse kätte. Nii kirjeldasid Laika elul õppu tema keha külge kinnitatud sensorid. Kuid samas tõestas ta, et elusolend suudab üle elada kosmoselaeva stardi ja taluda kaaluta olekut. Selles mõttes ei olnud tema piinarikas surm asjata.
Täpselt aasta varem olid Nõukogude väed piiranud sisse Ungari pealinna, et päev hiljem alustada madjarite vabadusjanu kavakindlat ja julma verreuputamist. Nende sündmuste ühendamine ei ole meelevaldne. Kosmoseprogramm oli N Liidu välispoliitika oluline osa, palju olulisem, kui Lääne avalikkus taipas.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Mees, kes tema unistuste täitumisse ehk kõige suurema panuse andis, sakslane Wernher von Braun, sündis üheksa aastat pärast seda. Aastail 1937–1945 juhtis ta Peenemündes ballistiliste rakettide valmistamist; neist tuntuimaks sai V-2 (tavaliselt hääldatakse saksapäraselt «fau»), mille ohvriks langes kümneid tuhandeid inglasi. Kummatigi ei saanud sellest Hitleri palavikuliselt igatsetud imerelva, mis oleks teda viimasel hetkel hävingust päästnud.
Sõja lõpus põgenes vabahärra von Braun koos paljude abilistega ameeriklaste juurde, kes ta esialgu vangistasid, kuid peagi taipasid, milline väärtus neile sülle on langenud. Polnud kahtlust, millise tähtsuse ja tähenduse omandavad peagi rakettrelvad. Nüüd oli ameeriklaste käsutuses maailma parim raketikonstruktor.
Käivitus Ameerika kosmoseprogramm, kuid esialgu puudus selles too hingeldama panev võistlus, mis iseloomustas USA ja N Liidu kosmosevõidujooksu hiljem. N Liit oli lihtsalt taga ja ameeriklased arvatavasti ei kujutlenud ettegi, et see võiks olla teisiti. Von Braun jätkas oma tegevust, milleks talle loodi kõik võimalused, ja sai 1955. aastal USA kodakondsuse.
Oma enesekindluses avaldasid ameeriklased ajalehes teate, et kavatsevad lähitulevikus saata Maa orbiidile esimese Maa tehiskaaslase ehk satelliidi.
Paraku juhtusid seda ajalehte lugema venelased. Täpsemalt öeldes Nõukogude kosmoseprogrammi juht Sergei Koroljov, kes oli juba aastaid püüdnud Nõukogude valitsust veenda tehiskaaslase üleslennutamise vajalikkuses, kuid erilise eduta. Nüüd omandas ettepanek uue varjundi: nii võinuks edestada ameeriklasi. Aga kes edestab ameeriklasi, see on maailmas nr 1.
N Liidu liider Nikita Hruštšov ei olnud tühine, pisut koomiline kolhoosnik, vaid andekas intrigaan ja kavaldaja, keda muu kõrval iseloomustas instinktiivne reklaamitaip. Hruštšov mõistis, kui võimsa trumbi annaks talle maailma avaliku arvamuse ees mis tahes edu kosmonautika vallas. Nii antigi Nõukogude inseneridele käsk: saata Nõukogude satelliit (sputnik) üles enne ameeriklaste oma.
Muidugi ei alustatud selle ülesande täitmist tühjalt kohalt. Raketindusega oli Venemaal tegeldud Tsiolkovski päevist peale ja saavutatud märkimisväärseid tulemusi. Kuid ka Nõukogude raketiprogrammile oli õige hoo andnud von Braun, st temast Saksamaale maha jäänud paberid ja kaastöötajad.
Need paberid koguti kokku, inimesed aga rööviti, viidi N Liitu ja pandi tööle. Nende asjaolude tõttu ei olnud saadud ülesanne utoopiline.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Koroljov mõistis hästi, mida temalt sel hetkel tahetakse. Tal tuleb orbiidile saata mingisugune objekt, mis suudaks endast märku anda. Muud mitte midagi. Ei mingit teaduslikku aparatuuri ega muud segavat, vaid kõigest võimalikult kaubanduslikku kesta pakitud raadiosaatja. Ja loomulikult kanderakett, mis raadiosaatja üles viiks.
Selline kanderakett oli venelastel juhuslikult just äsja valmis saanud ja seda hüüti «semjorkaks». 4. oktoobril 1957 viis ta orbiidile Maa esimese tehiskaaslase, antennidega hõbekuuli.
Võiks arvata, et see hõbekuul on majasuurune. Tegelikult oli tema läbimõõt 58 cm. Seega üks suuremat sorti gloobus, mida jõuab hädapärast süllegi võtta (83,6 kg).
Ameeriklased ei olnud saadud hoobist veel toibuda jõudnud, kui N Liit astus järgmise sammu: 3. novembril 1957 lennutati orbiidile esimene elusolend, koer Laika. Nõukogude ajakirjandus ei jõudnud neid saavutusi ära kiita, Nikita Hruštšov oli uhkusest lõhkemas.
Sputnikud olid Hruštšovile otsekui taeva kingitus, sest N Liidu maine oli 1956. aastal Ungaris tõsiselt kahju saanud. Uhke ajalooga ja hästi tuntud Euroopa rahvas oli üksmeelselt üritanud vabaneda kommunistlikust türanniast – kuid selle olid lämmatanud need, kes pidevalt lobisesid rahvast, rahva tahtest ja rahva võimust. Läänemaailm vaatas seda küünilist vägivallatsemist tegevusetult pealt ja peitis pilku.
Nüüd, 1957. aastal, said N Liidu avalikud või salajased pooldajad võimsa argumendi: kui N Liit on teaduses ja tehnikas maailma kõige eesrindlikum maa, siis ta lihtsalt ei saa olla halb ega tuua halba.
Sputnikud justkui õigustasid ungarlaste allaheitmist ja andsid indulgentsi samasuguseks sekkumiseks tulevikus. Venelased oskavad rakette ehitada, järelikult oskavad nad ka kõike muud, kaasa arvatud küllusliku ja õiglase ühiskonna rajamine. Krooni sellele lapsikule usule pani Juri Gagarini kosmoselend 1961. aasal.
Paraku oli kogu Nõukogude kosmoseprogramm suurel määral bluff. Bluff oli mõnes mõttes juba Sputnik 1, bluff oli osalt ka Laika. See kena, ärksa olemise ja aruka pilguga koerake oli olemas ja lendas ka kosmosse, aga ei tulnud sealt tagasi. Seda tõsiasja varjati kaua.