Ma ei tea ühtki teist riiki, kus tuleks nii palju allkirju anda kui Eestis. Isegi Mongoolias nõudis vaid üks pealinna pank valuutavahetusel allkirja, teised said ilma hakkama. Eestis ei ole peaaegu ühtegi pangatehingut, mille juures ei nõuta allkirja.

Mulle pole selge, mida tähendab allkiri Eestis. Sain pangas uue pangakaardi. Kohe paluti mul selle tagaküljele alla kirjutada. Kuid keegi ei vaata kunagi seda tagakülge.

Isegi sularaha sissemaksmisel on vaja anda allkiri. Küsisin, miks? Vastus oli kohe varnast võtta: et hiljem ei tekiks küsimusi ega kahtlusi. Mind see ei veena, sest kui pank on raha üle lugenud ja vastu võtnud, on mu meelest null tõenäosus, et ma lähen hiljem kaebama, et ma raha sisse ei maksnudki.

Või näiteks riigiarhiivis. Tellin seal materjale, need tuuakse kenasti kohale ja siis palutakse minult allkirja. Mul pole midagi selle vastu, et kalli arhiivimaterjali üle arvestust peetakse ja sellel silma peal hoitakse, ent materjali tagastamise puhul minult allkirja ei nõuta. Milleks siis alguseski allkirja tahta? Kas ei ole see jälle mingi formaalsus?

Eestis on seadusega paika pandud isegi digitaalallkiri. Ent inimestevahelised suhted on keerulisemad kui moodne tehnoloogia.

Kui tahetakse võidelda pettuste ja korruptsiooni vastu, siis aitab inimesele silma vaatamine. Harjumus inimesele silma vaadata on tähtsam, kui Eestis täna arvatakse. Ei maksa allkirja nii kergekäeliselt ära lörtsida.

Autor: Tiina Tamman