Caravan on seisma jäänud

Värske kinza ehk nüüdseks taasavastatud koriander, pikad rohelised sibulad, mägede poegade juustuleib ja särisev liha - kes korra söönud, see ei unusta. Seepärast ei lasknud ma ka Caravanis ennast häirida, et keegi meid vastu ei võtnud ega mantleid garderoobi ei pannud. Nagisid ei olnud, ladusime mantlid toolile.

Klaasist diskokera, sinised neoonlambid, bierstube'lik mööbel, meremeheköied, jämedast kangast kaantega menüü võiksid olla sissejuhatus särisevatele maitseelamustele, kui vana aega meelde tuletada.

Sellestsamast hõllandusest soovitasin lauakaaslasele satsivit kanaga.

Esimesest ampsust oli selge, et seekord pole köök oma paremaid pakkumisi välja toonud: kanatükid olid kuivad-kuivad, kunagi ammu valmis tehtud ja külmutuskapis igavusest krimpsu läinud, siis kastmega segatud ja niimoodi hambaid külmetama panevalt lauale jõudnud.

Teiseks eelroaks valisin salati nimega Maskiball ainult nime pärast, tahtsin teada saada, mida on värskel salatil ja soojadel lõhetükkidel maskide ja balliga tegemist. Ei suutnudki aru saada, aga salat oli päris hea.

Roogade nimed olid üldse väga loomingulised, peale Maskiballi oleks tahtnud kõhtu mahutada veel salati nimega Õrn, aga ei jaksanud.

Menüü on Caravanil erakordselt pikk, kokkade käe alt tulevad Kaukaasia ja Vene, Šveitsi ja Prantsuse, Itaalia ja Skandinaavia, Transilvaania ja Hispaania road: siga Transilvaania moodi, veis Hispaania moodi, Vene suupiste jne. Suurem osa on pärit ikkagi Kaukaasiast: lobio ja taboula, hatšapurid ja hartšoo, tšahhobili ja muidugi šašlõkk.

Aga Kaukaasia köögile omast maitserikkust polnud ei täidetud baklažaanil ega Kaukaasia-pärasel lambahautisel - kuiv ja tuim baklažaan tuli pigem mikrolaineahjust kui pannilt ning Kaukaasia lambaliharoog oli kartuli ja liha hautis ilma ühegi lible maitseroheliseta ning üpris tagasihoidliku, et mitte öelda puuduliku maitsestusega.