Erinevalt Eestist, kus valdavalt on transiitkaubad seotud maavaradega, keskenduvad soomlased konteinerkaupadele, mille käitlemine loob palju lisaväärtust. Piltlikult öeldes tegelevad eestlased arvelaudadega, soomlased arvutitega. Just selline taseme vahe ongi kahe riigi transiidis.

Eesti riigi ja kohalike omavalituste miinus on kaldu mõtteviis, et väike olla tähendab ka tagasihoidlikke tegusid. Näide, et ka väikelinn võib ennast transiidigamaailmakaardile mängida, tuleb Kagu-Soomest, Kouvulast. Transiidi kiiluvees areneb teenindussektor, eelkõige turism. Linnas endas elab 31 000 inimest.

Kouvula trump on Innorail projekti elushoidmine ning arendamine. Mööda Trans-Siberi raudteed on võimalik Kouvulast kolme nädalaga (meritsi kuus nädalat) kaup Shanghaisse toimetada ja vastupidi. Nagu linn ennast ise reklaamib - Kouvula on ühendus Aasia ning Euroopa vahel.

Tänu sidemetele hiinlastega on kasvanud turistide arv. Meeri sõnul külastas 2005. a linna 1500 hiinlast. Arvestades, et keskmiselt viibis üks turist Kouvulas viis päeva, kulutasid turistid kuus minimaalselt 1,5-2 miljonit krooni. Väikelinna aastas jäetud veerandsada miljonit krooni on tubli sooritus. Ei usu, et Sillamäel või Põlvas oleksid inimesed sellise võimaluse vastu. Kouvula elanikest 70% on hõivatud teeninduses, samal ajal kui logistika ja transiidiga on seotud ca 1500 töötajat.

Erinevalt Eestist on Soomes aru saadud, et transiit ei tähenda kitsast seltskonda, kes sellest ärist võidavad. Tegu on ühe olulisema regionaalarengu võtmega, millest lõikab kasu kogu teenindus.

Vale oleks arvata, et Kouvulas on ainult agarad ettevõtjad. Tegu on Läänemere regiooni musterprojektiga, kus osalevad ettevõtted, kohalik omavalitsus, riik ning teadusasutused. Eestis liigub selles suunas vahest kõige jõulisemalt Põlvamaa.

Et Eestil on kõvasti õppida, näitab kasvõi tõik, et võttis vaks aega, enne kui piirijärjekorras seisnud veokijuhtidele suudeti organiseerida käimla. Samas soomlased plaanivad Vaalimaale võimalike piirijärjekordade leevendamiseks ehitada 50 miljoni euro eest parkla koos vajaliku infrastruktuuriga, mis lihtsustaks ka piiriäärsete elanike eluolu.

Ümberorienteeritus valmis või pooltoodete transiidile on vähendanud tublisti keskkonnariske, mis toormaterjalide transiidis on kahtlemata suurem.

Soome kogemuse põhjal on arusaamatu osade kohalike omavalituste mõtteviis raudteest kui nuhtlusest kui et võimalusest. Põhjus on vahest selles, et rääkides raudteest ning transiidist meenuvad kõigile esimesena naftased vagunid. Kuid see ei pruugi nii edaspidi olla, nafta tsisternide asemel võiksid olla hoopis konteinerid.

Selleks, et transiidiportfellis konteinerkaubad domineerima hakkaksid, peaks riik selle arendamisse jõulisemalt sekkuma, sest eraettevõtetele käib see kõik üle jõu. Ennekõike oleks aga vaja monopoolsele konteinerterminalile (Muuga CT) konkurenti. Kui riigiisad Eesti logistilise potentsiaali maksimeerimisse midagi ära ei tee, võin peaministriga kihlveo sõlmida- Eesti ei jõu kunagi Euroopa viie rikkama riigi hulka.

Üks asi veel, Soomes pole ametnik sõimusõna. Seal on ametnik klienditeenindaja. Meil siin tundub kõik olevat vastupidi.