Samas oleks väga vale hakata krahhi kuulutama, mille vältimiseks peaks riik jõuliselt sekkuma.
Riigi sekkumine näeks välja nii: administratiivne palgatõus, mis laieneks ka erasektorile, riigi toetuste suurendamine nii elanikele kui ka ettevõtlusele, ettevõtete taasriigistamine, maksude tõstmine.
Isegi kui majanduskasv peaks aeglustuma paar protsendipunkti, ei tähenda see majanduslangust, tagasiminekut. Aga just nii on seda kohati serveeritud: paremad ajad on möödas, riik peab majandusohjad kõvasti enda kätte võtma, päästma languse eest.
Kõige selgemalt esindab niisugust maailmavaadet majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar. Aga see tee oleks tõepoolest allamäge.
Iga täisealine kodanik saab edutoova majanduspoliitika jätkamiseks omapoolse panuse teha - hääletades Riigikogu valimistel paremerakondade poolt. Need pakuvad majanduses rahulikku evolutsiooni, jõukuse akumuleerumist, mitte vapustavat revolutsiooni.
On siiski üks asi, milles Eesti võiks senisest julgem olla - lubada siia rohkem võõrtööjõudu. Kui näiteks ettevõttel pole oma asukohariigis võimalik rohkem toodangut müüa, vaatab ta välisturu poole, mõtleb ekspordivõimalusele.
Kui aga tootmissisendit nagu tööjõudu napib, on kõige loomulikum viis seda (ajutiselt) importida.
Esimesel jaanuaril liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria - ütleme vähemalt nende riikide töökätele tere tulemast!
Et Eesti fantastiline edulugu jätkuks, ei tohi turujõudude heasoovlikku kätt vahetada jõulise juhikäe vastu. Lubagu see juht kokku mida tahes, pudrumäed või piimajõed. Eesti senine tee on olnud õige.
Autor: ÄP