Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Nähtamatu käsi endiselt heatahtlik
Uue aasta ilutulestikud ei tahtnud kuidagi vaibuda - päris kindlasti olid need tüki maad pikemad ja kärarikkamad kui aasta varem. See näitab, et rahval on vabamalt käes raha, mida taevasse lasta. Teiselt poolt on see justkui ohvriand, et hea elu meid uuel aastal maha ei jätaks. Mida me saame ära teha, et majanduskasv püsiks vähemalt samal tasemel või, miks mitte, kiireneks veelgi?
Vastus on tegelikult lihtne: teeme sedasama, mida siiamaani. Kannapöördeid, uut majanduspoliitikat, revolutsiooni majanduses ei ole küll vaja.
Turujõudude nii-öelda nähtamatu, ent heatahtlik käsi kaitseb meid ka 2007. aastal - muidugi juhul, kui me ise suuremat sorti lollusi ei tee. Eesti finišeerib 2006. aastal julgelt üle 11-protsendise majanduskasvuga - see on vägagi tugev baas, millelt samas tempos edasi tõusta polegi nii lihtne.
Samas oleks väga vale hakata krahhi kuulutama, mille vältimiseks peaks riik jõuliselt sekkuma.
Riigi sekkumine näeks välja nii: administratiivne palgatõus, mis laieneks ka erasektorile, riigi toetuste suurendamine nii elanikele kui ka ettevõtlusele, ettevõtete taasriigistamine, maksude tõstmine.
Isegi kui majanduskasv peaks aeglustuma paar protsendipunkti, ei tähenda see majanduslangust, tagasiminekut. Aga just nii on seda kohati serveeritud: paremad ajad on möödas, riik peab majandusohjad kõvasti enda kätte võtma, päästma languse eest.
Kõige selgemalt esindab niisugust maailmavaadet majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar. Aga see tee oleks tõepoolest allamäge.
Iga täisealine kodanik saab edutoova majanduspoliitika jätkamiseks omapoolse panuse teha - hääletades Riigikogu valimistel paremerakondade poolt. Need pakuvad majanduses rahulikku evolutsiooni, jõukuse akumuleerumist, mitte vapustavat revolutsiooni.
On siiski üks asi, milles Eesti võiks senisest julgem olla - lubada siia rohkem võõrtööjõudu. Kui näiteks ettevõttel pole oma asukohariigis võimalik rohkem toodangut müüa, vaatab ta välisturu poole, mõtleb ekspordivõimalusele.
Kui aga tootmissisendit nagu tööjõudu napib, on kõige loomulikum viis seda (ajutiselt) importida.
Esimesel jaanuaril liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria - ütleme vähemalt nende riikide töökätele tere tulemast!
Et Eesti fantastiline edulugu jätkuks, ei tohi turujõudude heasoovlikku kätt vahetada jõulise juhikäe vastu. Lubagu see juht kokku mida tahes, pudrumäed või piimajõed. Eesti senine tee on olnud õige.
Autor: ÄP