Kommentaar: riigikogu valimissüsteem peaks säilima

Korrastatuse mõõdupuuks saab tuua kaks n-ö mõõtühikut. Tavaliselt on selleks parteide arv ja n-ö kaduma läinud hääled (ehk hääled, kelle esindajaid Riigikogus ei ole). Kuigi mitmed eelkõige suurparteideks kasvanud erakondade juhttegelased on soovinud viia kunstlikult sisse mõnedes suurriikides kasutusel olev 2-3 partei süsteem, pole see õnnestunud ega tegelikult ka vajalik, sest teatud korrastatus tekib aja jooksul iseenesest. Nii on riigikokku pääsenud erakondade (või nimekirjade) arv vähenenud üheksalt 1992. aastal kuueni 2003. aastal. Ka valimistest osavõtnud erakondade arv on oluliselt vähenenud vastavalt 38lt 11le. Seda muidugi osaliselt erakonna- ja valimisseaduse muudatuste tõttu.

Teiselt poolt on tuntavalt kasvanud inimeste teadlikus ja arusaam valimissüsteemist. Kuigi 1992. aastal oli valik suurem (osales enam erakondi ja nimekirju), läks seetõttu toona kaduma ligi kolm korda rohkem hääli, kui viimastel valimistel 2003. aastal, vastavalt 14,6% ja 5%, kus valik oli nigelam. Seegi näitab süsteemi teatavat arengut eesmärgi poole, milleks on proportsionaalsus, mis tagab võimalikult paljude erinevate huvigruppide esindatuse vastavalt ühiskonna tõekspidamistele. See on ka üheks tõigaks, mis räägib Suurbritannias kasutusel oleva majoritaarse valimissüsteemi vastu, kuna viimatimainitu valib ainult võitjat. (Ka Eesti süsteemis kasutusel olev künnis ja modifitseeritud d`Honti meetod soosivad võitjat, kuid suhteliselt vähem). Teiseks pole põhiseaduse järgi Riigikogu liige seotud oma mandaadiga, seega isiku valimine esindama teatud piirkonda, mis on majoritaarse peamiselt suurriikides kasutusel oleva süsteemi üks mõtteid, on Eestis võimatu. Ja arvestades meie riigi väiksust siis ka mõttetu.

Eesti valimissüsteemi üheks nõrkuseks on nimetatud nn kompensatsioonimandaatide jagamist, mille saavad kandidaadid, kes on pingenimekirjas teatud kohale erakonna poolt seatud ja ei pruugi olla saanud hääli. Nii on ajakirjanduseski leidnud ohtralt negatiivset vastukaja Riigikogusse pääsenud, kes on saanud vaid sadakond või isegi mitukümmend häält. Samas meenutab kompensatsioonimandaat kaudselt Saksamaal (aga ka Venemaal) kasutatavat kahe hääle mudelit, kus üks hääl läheb n-ö kandidaadile ja teine erakonnale (või nimekirjale), kuna seeläbi on täidetud isegi üle poole Riigikogust. Tekib kummaline olukord, sest seejuures annab Eesti kodanik vaid ühe hääle ja tegelikult see pole päriselt süsteemi mõte.

Vaadates jällegi pikemat ajaperioodi tuleb välja, et ka siin on toimunud areng, mistõttu ei näe otsest põhjust, miks peaks valimissüsteemi muutma. Kui 1992. aastal jagati riigikogu valimistel 60 kompensatsioonimandaati siis viimastel valimistel 2003. aastal vaid 26.

Usun, et sarnased suundumused jätkuvad ning märtsivalimised sarnanevad samuti pigem 2003. aastaga ja ei meenuta aastat 1992 või 1995.

Võrrelda nii lühidalt kehtinud süsteemi mõne Lääne-Euroopas kehitavaga polegi ilmselt kõige adekvaatsem, kuid näiteks mõne aasta eest läbi viidud lühiuuringust tean, et samad suundumused on olnud ka Poolas.