Hyundai Ferrari

Kõik veljed ja muud asjad on selle auto juures nagu rusikas silmaaukku. Kui auto kaubanduskeskuse juures seisis, kogunes selle ümber piisavalt publikut ja inimesed, kes mööda kõndisid, keerutasid oma päid veel tükk aega. Siis saigi selgeks, et vaatavad, järelikult meeldib.

Sisu on samuti tõeliselt efektne. Istmed on mugavad ja kerge sportlik tugi toestab.

Armatuur on tehtud normaalsetest materjalidest ja seda, et ta nagisema hakkaks, kartma ei pea. Sportlikud näidikud on paigaldatud ka keskkonsoolile. Värvide lahendus on efektne sinine.

Isteasend on mugav ja kuskile külgedele ennast pidevalt hullu moodi keerutama ei pea, et mugavamaid poose leida. Rool istub hästi käes, kuid võiks mõõtmetelt natuke väiksem ja sportlikum olla. Käigukang on vägagi käepärane ja käigud lülituvad mõnusalt täpselt ja natuke raskelt, mis ei ole halb, sest see annab aimu, et sa ei istu tavalise väikeauto roolis. Tagaiste on selles autos sümboolne. Korra panin sinna olude sunnil ka inimese istuma, kes siis akrobaadina ennast pidevalt keerutas, et leida natukenegu mugavamaid poose. Pea oli samuti tagaistujal laes kinni ja pidevalt pidi see viltu olema nagu Harri Kirvesniemil maratoni sõites.

Proovisõidu auto oli V6 mootoriga. Sellel on taga lihtsalt tuim jõud. Ta muudkui tõmbab ja tõmbab. Mingit särtsakust ei ole, kuid ikka vajutatakse sõitjad rahulikult istmesse ja seda niikaua, kuni käigud otsas.

V6 mootor on suhteliselt raske ja see surub kiirelt kurve võttes autot natuke alajuhitavaks ehk nina kipub ees keeramise asemel otse minema. Üllatusena tuli muidugi see, et kergele alajuhitavusele järgnes ka kerge ülejuhitavus, kui auto kippus n-ö saba liputama.