Türgi päike ja pisarad

Kümme aastat tagasi oli Mari-Ann tegus lauluõpetaja ning klaverisaatja, töötas iga päev koolilastega ega teadnud türgi keelest ja meelest suurt midagi. Juhtus aga nii, et tantsulapsed kutsuti Istanbuli rahvusvahelisele festivalile. Tänu õpilaste heale esinemisele tehti Mari-Annile üllatav ettepanek - kohe varsti jälle Türki tagasi tulla ja olla sealsamas järgmisel rahvusvahelisel konkursil tegev žüriiliikmena.

Sellel konkursil kohtus Mari-Ann paljude inimestega, nagu sellistel üritustel ikka. Üks neist kohtumistest aga sai saatuslikuks. Sümpaatsele Eesti muusikaõpetajale tehti ootamatu pakkumine - jätta oma õpetajatöö Eestis sinnapaika ja proovida sama ametit vähemalt aasta ühes Istanbuli erakoolis.

Paberimajanduse ja muu bürokraatia korraldasid kutsujad ning ka kohapeal oli asjaajamine lihtne - alati leidus mõni tuttav, kellele helistada ja abi paluda.

Mari-Anni põhitöökoht oli erakoolis, mis tähendas jõukama keskklassi ning väga jõukate perede võsukesi, aga oma võsukestest hoolib sama palju ka keskmise sissetulekuga Türgi perekond. "Just erineva ning laiema pildi saamiseks töötasin kaks aastat lisaks erakoolile ka tavalises riigikoolis. Laps ja pere on ühtmoodi tähtis kõigile."

"Kui oled välismaal sõpradest eemal, on aega ennast teostada ja arendada," selgitab Mari-Ann, miks ta peale koolitundide ka eraviisilisi klaveritunde andis. Samal ajal kui tema perekonna teised naised päevast päeva kodu koristasid ja samavärvilisi seepe-rätikuid vannitubadesse sättisid, palkas Mari-Ann toateenija ning töötas suvel erafirmas. Nii suhtles ta rahvusvaheliste messide, festivalide ning konverentside raames vene keelt kõnelevate klientidega. Kui praegu leiab Türgis vaevata vene keele oskajaid, siis mõni aeg tagasi see nii lihtne ei olnud. "Töö oli pingeline, aega väga vähe, reisimist ja uusi tutvusi aga palju."

See, kes on su sõbrad ja tuttavad, sõltub pigem sellest, kuidas ja mis elustandardi järgi sa elad, mitte sellest, kus riigis sa parasjagu viibid. Türgi ühiskonnas on traditsioonid väga tugevad ja tuleb arvestada, et meeskolleegiga kahekesi lõunale või kinno minek võib tekitada kõõrdpilke. "Minu lähedasemad sõbrad olid nii Türgi kui ka Skandinaavia naised. Need, kes on abiellunud, kasvatavad kodus lapsi ja pühenduvad perekonnale. Vallalised naised-mehed käisid tavaliselt suuremates seltskondades. Seal ühiskonnas mina välismaalasest naisena sõpruse võimalikkusesse kohalike meestega eriti ei usu."

Vabaabielu või lihtsalt kooselu nagu Eestis kombeks, on seal võimalik vaid siis, kui kogu perekond sellise korraldusega nõus on. Mari-Ann elas abielludes ühes majas oma mehe vanemate ja venna perekonnaga ning esialgu sisse kolides kogunisti maja külalistetiivas.

"Inimeste ja eriti vanema generatsiooni vastu on austus väga suur. Ollakse viisakad, külalislahked, taktitundelised. Oma kaasat austatakse ja temast ei räägita halvasti, peresisesed lahkhelid jäävad koduseinte vahele. Me käisime mitme generatsiooni naistega koos turul, sporti tegemas ning lõunatamas."

Mari-Ann arvab, et Eestis iseseisvusega harjunud naisele on moslemi ühiskonna soorollidega kohanemine ja nende omaksvõtmine raske. Kui Türgi mees tahab pere luua, on 99% vastutusest ja otsustest tema kanda. Põhjamaine naine on iseseisvam, tal on oma arvamus ja seisukohad nii kodu kui ka maailma asjades. See aga võib tekitada pingeid, sest türklasest abikaasa näib täpselt teadvat ka seda, mis on naisele parim ja vajalik. Mari-Annile see ei istunud. Põhjamaine naine tahab peale kauniks abikaasaks olemise elult muudki - eneseteostust, karjääri, tegutsemisvabadust - ning ka ootused kaasale on teised. "Ma tahaksin leida eelkõige sõpra ja mõttekaaslast. Türgis jääb ka abikaasade vahele nähtamatu barjäär - mees ühel, naine teisel pool. Minu mehe vanemad teietasid teineteist ka pärast 30 aastat abielu. Eestis naine kodus ei konuta ja pole häbiasi sõbrannadega klubis ja restoranis aega veeta. Türgis peab arvestama, et isegi üksi seltskonnas ringi liikudes esindad oma reisil viibivat kaasat ning iga sinu sammu jälgitakse. Kui Eestis ei ole probleem, kui vana sõbraga kohvi jooma lähed, siis Türgi meeste kirglik veri seda hästi ei luba."

Viie aastaga saab kohalik elu üpris selgeks. Sõpru, tööd ja tegemisi oli väga palju. Kas oli suur koormus ja vähe aega iseendale üks põhjustest, et jäädavalt sombusesse Eestisse tagasi pöörduda?"Edasi-tagasi lendamine Istanbuli ja Tallinna vahel hakkas ära tüütama. Kui mulle tehti ettepanek jääda sinna erakooli veel viieks aastaks, pidin tegema otsuse. Nii pikaajalisest sidumisest ühe töökohaga võõral maal ei olnud ma huvitatud."

Kui aga juhtub, et avaneb võimalus mõneks kuuks end Türki täiendama minna, ei kahtleks Mari-Ann hetkegi - sõpru on tal seal endiselt palju, samuti hoiab teda väga endine perekond. "Käin seal vähemalt kaks korda aastas ja läheks jälle, soovitavalt kevadisel ajal, kui seal just kõige mõnusam on."

Fotod: Julia-Maria Linna, erakogu

Autor: Mai Kell