Probleem seisneb selles, et torujuhtmed ei ole täielikult isoleeritud, nad sisaldavad alati teatud koguse vett. Bensiini puhul pole sellest lugu, sest vesi ei segune bensiiniga ning suurema tiheduse tõttu on ta kergelt eraldatav, kuid etanool, vastupidi, lausa imab endasse vett ning kätte saada on seda raske. Vesi automootoris pole aga sugugi mitte soovitud komponent.
Mitmed uurimisrühmad ja ettevõtted on viimasel ajal hakanud promoma teist alkoholi - butanooli. Butanoolil on palju häid omadusi, mis muudavad ta kütusena bensiinile tunduvalt tõsisemaltvõetavaks konkurendiks.
Sarnaselt etanoolile saab ka butanooli toota süsivesikuid sisaldavat taimset materjali kääritades. Sobivad näiteks suhkruroog, mais, suhkrupeet ning kasvõi kartul. Butanooli energiasisaldus (29,2 MJ/l) on peaaegu võrdne bensiini omaga. Butanool on märksa vähem lenduv kui bensiin ja etanool. Butanooli on võimalik mööda eksisteerivaid torujuhtmeid transportida ning väidetavalt saab teda enamikus bensiini jaoks mõeldud automootoreis ilma igasuguste modifikatsioonideta kasutada.
Mõned suurkorporatsioonid, nagu näiteks British Petroleum (BP), on mõistnud butanooli suurt potentsiaali ning investeerinud selle kütuse uurimisse ja tehnoloogiate loomisse suuri summasid. Eelmisel kuul sõlmis BP 500 miljoni dollarilise lepingu California Berkeley ülikooliga butanooli uurimiseks.
"Ma arvan, et meil on kaks valikut. Me võime uusi tehnoloogiaid eirata või takistada nende arengut, aga me võime ka neisse hoopis investeerida ning teha nad osaks meie ärist. Meie oleme valinud teise tee," ütles BP biotehnoloogia programmi president Philip New intervjuus Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi Technology Review'le.
Butanool ehk butüülalkohol on nelja süsinikuga alkohol, molekulvalemiga C4H9OH. Butanooli kasutatakse peamiselt lahusti ning kütusena. Taimse materjali kääritamisel toodetud butanooli nimetatakse mõnikord ka biobutanooliks, kuid butanoolil ja biobutanoolil ei ole tegelikult mingeid põhimõttelisi erinevusi.