Maailmapank on pikka aega kuulutanud oma
unistust "vaesusevabast maailmast" ning IMF väidab soovivat "finantskriisidest
vaba maailma". Need on üliolulised ja haaravad eesmärgid, kuid liiga piiratud
21. sajandi jaoks.
Oma olulisuse säilitamiseks peavad Bretton Woodsi institutsioonid täielikult kohanduma maailma kiiresti esiletõusvate riikide vajadustega ja nad võivad seda protsessi alustada sel kevadel IMF-i ja Maailmapanga kohtumistel Washingtonis, kirjutas tänane Äripäev.
"Nagu paljud nüüd tunnistavad, peaks IMF vaatama kaugemale finantskriiside juhtimisest ja alustama mittekoostöövalmi majanduskäitumise suunamist - eriti rahanduse valdkonnas. Rahvusvaheline kogukond võidaks IMF-i muutumisest ühise järelevalve ja püsiva dialoogi keskuseks maailma rikaste, vaeste ja tärkava majandusega riikide vahel, kuid selleks peab kahel viimasel olema rohkem sõnaõigust," märkis Maailmapanga endine asepresident ja Prantsusmaa rahvusvahelise arenguagentuuri juht Jean-Michel Severino.
Tema sõnul on selline reform õnneks lõpuks päevakorras. "IMF-i ja Maailmapanga kohtumistel eelmisel sügisel kiideti heaks hääletuskvootide suurenemine mõne kõige vähem esindatud tärkava majanduse jaoks: Hiina, Mehhiko, Lõuna-Korea ja Türgi. Teine kohandamisvoor peab hõlmama teisi kiire tempoga majandusi, hävitamata vaeseimate häält," lisas ta.
Mis puudutab Maailmapanka, ei pea see ennast eriti "ümber positsioneerima", et kinnitada kanda tärkava majandusega riikides, nii nagu seda teeb arenguabitööstus üldiselt. Rahvusvaheline kogukond peab tema sõnul vastu pidama lühinägelikele kutsetele tagasi tõmmata keskmise sissetulekuga riikidest põhjusel, et need suudavad nüüd "ise hakkama saada".
Üleilmse juhtimise, levivate haiguste, kliimamuutuste või bioloogilise mitmekesisuse ohustatuse osas räägib nende riikide osakaal enda eest. Neis elab 44% HIV-viiruse ja AIDS-iga inimestest, need annavad 47% üleilmsetest CO2 heitmetest ja hõlmavad 52% planeedi kaitstud looduslikest piirkondadest. Rahvusvaheline kogukond lihtsalt ei saa jätta neid riike ainult omavahenditega sellistes ülitähtsates küsimustes ilma enda tulevikku kahjustamata.
"Vaesusega võitlemine ei ole loovutatav eesmärk, kuid see ei saa olla rahvusvahelise abi ega Maailmapanga ainuke siht. Tegelikult tähendab tõeline pühendumine vaesuse vähendamisele töötamist koos nende riikidega. Need on koduks 70%-le rahvastikust, mis elab vähem kui 2 dollariga päevas, seistes silmitsi tohutu tööpuuduse, suure ebavõrdsuse, infrastruktuuri puudumise, regionaalse tasakaalustamatuse ja teiste väljakutsete litaaniaga," märkis Severino.