Kohustuslik korrektsus ja sunnitud sallivus - nõrk fassaad

Frangi keiser Lothar I, kes valitses aastatel 840 kuni 855, sedastas: tempora mutantur, nos et mutamur in illis. Ajad muutuvad, ja meie muutume koos nendega.

Nõukogude ajal olid oma käitumismallid. Ma ei mõtle kommunismiehitaja moraalikoodeksit, vaid reegleid, mille järgi toimiti. Näiteks kolme kasulikku käsku: Ära jäta homseks, mida saad nahka panna täna! Ära lükka homseks, mida saad lükata ülehomseks! Ära tee ise, mida saad teiste kaela veeretada!

Kui keegi püüab praegu samal kombel jätkata, osutub ta luuseriks. Varakapitalismis edasi jõudmiseks on vaja teistsugust taktikat kui totalitaarses süsteemis hinge jäämiseks.

Väärtushinnangud ja käitumisnormid pole meelevaldsed, vaid orgaaniliselt seotud oma ühiskonnaga. Kui ühiskond teiseneb, tõusevad troonile uued domineerijad. Rüütli aumõiste pani pürjeli muigama. Süsteem sundis tunnistama ja taotlema uusi üliväärtusi.

Nii on käinud ka Moosese käskude käsi. Hilisjuutluses võeti need kokku meelsuseeetikaks, mis mahtus kahte põhiprintsiipi: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma aruga, ning oma ligimest nagu iseennast. Kusjuures "armastust" ei tõlgendatud lembetundena, vaid hoolimisena, nagu seda väljendab ladina caritas või sanskriti karuna, halastus, mis mahajaana-budismis on kõige põhilisem.

Kui IV sajandil tormasid riigikirikusse massid, muutusid lihtsad ja konkreetsed korraldused uuesti aktuaalseks. Aga mitte endisel kujul. Juutide hingamispäev ehk sabat asendati pühapäevaga ning kirikuisa Augustinus jättis Lääne kirikus kasutatavast dekaloogist teise käsu hoopis välja, selle, mis puudutas keeldu nikerdada jumalakuju (et kümmet saada, tuli tal himustamise keeld ebaloogiliselt pooleks lõigata).

Muidugi on teatavaid asju, mis on olulised igas olukorras. Moosese kümnest käsust on kolm nii universaalsed, et neid ei saa eirata. Ei tohi mõrvata, varastada ega kohtus valetunnistust anda. Noh, palju nõutud just ei ole.

Vabaturumajandus vajab tõhusaks toimimiseks tolerantsust ja poliitilist korrektsust. Ent sunnitud sallivusel on veidrad tagasilöögid. Uus sotsiaalminister nendib: "Kui me vaatame, kui vägivaldseks ja agressiivseks on muutunud meie lapsed, oleks vaja kolme ministeeriumi, peale meie ka haridusministeeriumi ja kultuuriministeeriumi ühiseid pingutusi." (PM 13.04.2007.) Just pingutusi!

Paraku probleem ei ole vabana sündinud, resp vabakasvatatud lastes.

Kui tänavu veebruaris mingid purjus plikad lõbu pärast kassi lintšisid, nõudis raevunud Eesti Loomakaitse Selts neile maksimaalset karistust - 180 000 krooni trahvi ning ühiskondlikule tööle saatmist.

Ega see tüdrukute poolt muidugi ei olnud ilus tegu, kuid viha, mis meediateatele järgnes üpris sadistlikes netikommentaarides, näitas, kui õhkõrn on korralike kodanike vuntsitud välisfassaad. Nad oleksid otsekui oodanud võimalust oma allasurutud agressiivsuse vallapäästmiseks. Legaalse moraalse nördimusena.

Ajad muutuvad, aga kas ka inimeste loomus? Kord on samasooliste seksuaalsuhted kriminaalkuritegu, kord inimõigustega tagatud erivajadus.

Ja siis tarvitseb vaid nelipühi pastoril Åke Greenil jutluses nimetada homofiiliat "Rootsi rahvuslikuks vähiks", ning ta pannakse ohtliku teisitimõtlejana trellide taha. Sest sallivustki tuleb väga sallimatult kehtestada.