Rüüsteretkedega rikkaks

Kertu Ruus 15. juuni 2007, 00:00

Kolmkümmend aastat tagasi osteti ettevõtteid selleks, et neid oma higi ja verega üles ehitada ja kunagi lastele pärandada. Ameerika legendaarne investor Carl Icahn seevastu on uue, firmade "rüüstamise" kultuuri pioneer, mille ainuke eesmärk on teha rikkamaks kanakuuri tungiva rebasena käituv investor ise.

71aastase Icahnil on investeeringuid meedias, kinnisvaras, kasiinoäris ja ravimitööstuses, tema portfellist leiab ka nafta, hotellid ja autovaruosad.

Kaks nädalat tagasi nimetas Fortune enda varanduse ise kokku ajanud Icahni Ameerika kõige kuumemaks investoriks. Ja paljudki - nagu näiteks investori 1993. aastal ilmunud eluloo "Kuningas Icahn" autor Mark Stevens - ütlevad, et too mees on meie aja helgemaid päid.

Kui nii, siis igatahes ei sära selle helgeima pea ümber õilsuse oreooli. Icahni meediatiitel on tänini "firmarüüstaja" - mis tähistab investorit, kelle eesmärk on haarata ettevõttes juhtohjad enda kätte, ostes ära kontrollpakk ning hakates siis juhtkonda ründama, et aktsiahinda üles ajada. Selle tiitli sai investor endale juba 1980. aastatel, kui kunagine aktsiamaakler pani oma tänasele hiigelvarandusele aluse rämpsvõlakirjade abil ettevõtteid üles ostes.

Või teine sedasorti "investeeringuid" iseloomustav termin: greenmail. Võimuka kriitiku surve alla sattunud ettevõtte juhtkond otsustab väljapressija osaluse välja osta, makstes viimasele heldet kasumit, et too nad ainult rahule jätaks.

Asi pole siiski nii ühene: ajakiri Fortune märgib, et Icahn teenib praegu ilmselt aktsionäridele kokkuvõttes rohkem raha kui ükski teine temataoline aktivist kogu planeedil. Icahni sihikule võetud ettevõtete turukapitalisatsioon on kahe aastaga kokku kasvanud enam kui 50 miljardit dollarit. See tõusuvesi on tõstnud kõigi investorite paate.

Ei kõhkle Icahngi tõmbamast õlgadele väikeinvestorite kaitseingli mantlit. Majandusajakirjandus on nimetanud seda kommet irooniliselt Robin Hoodi mängimiseks. Samas toetab teda tänapäeva Ameerika üldine skeptitsism firmajuhtide suhtes, kelle stereotüüp on ülemakstud, golfi mängivad ässad.

Taktika põhijooned on siiski äratuntavad. Viimane näide on Motorola. Ligi 3% aktsiate omanik Icahn tõstis juba aasta alguses häält firma juhtkonna vastu eesotsas Ed Zanderiga. Kui Motorola oli teatanud Zanderi ametiaja esimesest kvartalikahjumist, ostis Icahn ajalehes Wall Street Journal leheküljelise reklaami, et aktsionäre juhtkonna saamatuses veenda.

Motorola vastas avaliku kirjaga, kus andis mõista, et Icahn hoolib rohkem oma taskute täitmisest kui börsifirma teenimisest. Legendaarne investor pidigi seekord kaotusega leppima - Motorola aktsionäridelt saadud 45% häältest ei piisanud nõukogusse saamiseks. Kuid Icahnilt oodatakse kõike muud kui loobumist. Vahepeal on tal tegemist muudegi sihtmärkidega - näiteks Florida lukselamute rajaja WCI Communities Inc või autovaruosade tootja Lear Corp.

Kõrvaltvaatajale paistab Icahni töö nagu ühistranspordi piletikontrolli oma: pidev konfliktiseisund ja inimestele ultimaatumite esitamine. Ent Icahn on mängur, kes seda vajab. Väike sümboolne fakt: Fortune kirjeldab, kuidas tema New Yorgi kontoris General Motorsi peahoone 47. korrusel peavad suuraktsionäri juurde vaibale kutsutud firmajuhid mööduma tohutust 19. sajandil maalitud võidukast Napoleonist. Ning samas portreeloos lausub Icahni kauaaegne sõber, investor Wilbur Ross, et tegemist on kõige konkurentsihimulisema mehega, keda ta tunneb. "Ja see ütleb nii mõndagi," nendib Ross.

Nagu ka legendaarsed investorid Warren Buffett ja George Soros, ei hooli Icahn traditsioonilisest riskide hajutamisest ja Wall Streeti analüüside lugemisest. Kui ta ostab, ostab ta võimalikult palju ega hooli sealjuures panustest ega teiste arvamusest.

Numbrid on Icahnile küll olulised, kuid biograaf Mark Stevensi hinnangul on hoopis tähtsamad ta filosoofiharidus ja ülikooliajal omandatud malemänguoskus.

"Kui tema vastas seisvad inimesed suudavad teha kaks või kolm käiku, teeb Carl juba seitsmendat," hindas Stevens Forbesis Icahni ärilist intellekti. "Konsensuslik mõtlemine on tavaliselt vale," on ajakirjale Fortune öelnud ka investor ise, kes veedab tänini päevas kümme tundi telefoni otsas ega kasuta e-posti.

Vale või mitte, aga Icahn teab, mida räägib. Ükskõik, kas tema firmade ülevõtmine toob meie silme ette rüüstaja või rüütli, konsensust ei paista seal kuskilt. Aga kasum küll.

Carl Icahni kiireid ja kopsakaid võite toonud investeerimisfirmad on olnud üliedukad, andes silmad ette teistele riskifondidele ja S&P 500-le, kirjutab ajakiri Fortune oma 30. mail ilmunud ülevaates.

2004. aastal loodud riskifond Icahn Partners haldab ligi 7 miljardit dollarit, millest 1,5 miljardit on Icahni raha. See fond on mõeldud suurtele kaladele nagu ülikoolid, pensionifondid ja jõukad üksikisikud, kes investeerivad vähemalt 25 miljonit dollarit. Reeglid on karmid: haldustasu on 2,5% (tavaliselt 2%) ja teenitud tulust jätab Icahn endale 25% (tavalise 20% asemel).

Fond ostab vähemusosalusi börsifirmades ning sunnib siis firmat muutustele. Mõte on kutsuda esile kiire aktsiate tagasiost, firma tükeldamine või juhivahetus - et aktsia hind kas või hetkeks, tihti aga ka pikemaks ajaks üles ajada. Icahni teine investeerimisfirma on American Real Estate Partners (AREP). See ostab terveid ettevõtteid ning hoiab neid pikemat aega, tihti kuus-seitse aastat. Nende investeeringute idee on osta varasid (sh kinnisvara, kasiinod, energeetika), mida keegi teine ei taha, tihti pankrotipesast. Siis klopitakse need üles ja müüakse paremate aegade tulles maha.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing