Türi muuseum näitab maailma läbi pudeliklaasi

Klaasikratt pole teps mitte tegelane, kes peremehe käsul teiste viljasalvesid tühjendab või varandust minema tassib. Ta on tegelane kelle näpud ainult klaasi järele sügelevad. Mida vanem ja ilusam klaas, seda enam see klaasikrati ihalust sütitab ja näppusid sügelema paneb. Ja kõik kogutu hoiab ta üldjuhul endale, vaid harva, kui ta seda ilu teistega jagada raatsib, rääkimata siis müümisest või vahetamisest.

Eks sellel klaasikratlusel ole ka ebameeldivam pool: tihti on leitud anumad ja pudelid mustad, sisaldavad surnud hiiri või sitikaid, või siis on kasutatud neid mõne tundmatu olluse mahutina. Ja seda ollust on kohati lausa võimatu sealt pudelist kätte saada, rääkimata siis sellest, et mitte üksi vannituba, vaid kogu elamine hiljem olluse pesemisest tekitatud kohutavat haisu täis on. Vahest rändab mõni pudel siiski prügimäele ka. Ja mõni läheb vahel katki ka. Klaas ju ikkagi.

Lõpuks saab enamus klaasi jällegi puhtaks ja säravaks ning rõõmustab ka krati küürimisest muserdunud hinge. Seda rõõmu on peale pikka mõtlemist klaasikratil kavas terve juulikuu ka kõigi teistega Türi muuseumis alates homsest, 3. juulist jagada.