FOTOD: purjelaev Martha meeskond Durrelli loomaaias

Simmu soovitab:Suvekõrvits peekoniga, valmistasin selle jõudes Cherbourgi. Teised meil laevas ei olnud selle köögiviljaga veel lähemalt tuttavad, mina aga olin seda kodus nautinud päris tihti. Kapteni soovitusel jagan oma kogemusi ka teile. Selle roa valmistamine võtab vähe aega ja määrib vähe nõusid. Kui sul on suur kõrge äärega pann siis kasuta seda, kui pannile see kõik ei mahu kasuta potti, hea kui on paksema põhjaga Kõigepealt võta umbes 400 grammi peekonit, suitsuliha, sobib ka suitsuvorst. Peaasi et temast tuleks praadides rasva, 0 protsendine kalkunisink siia ei sobi. Lõika liha viiludeks ja pannile praadima, rasva mina ei lisanud, seda tuleb peekonist niigi. Lihaga koos võib praadida ka sibulat, minule sibul ei meeldi, sellepärast ma seda ei kasutagi. Kui on isu toidule värvi lisada võib kasutada paprikat, aga see on minu meelest juba peenutsemine. Võta 3 keskmist suvekõrvitsat, lõika kõigepealt pikuti pooleks, seejärel viiluta umbes poole sentimeetri paksusteks viiludeks. Ära ehmu suurest kõrvitsa hunnikust, see tõmbab küpsedes kõvasti kokku. Kui liha pannil mõnusalt säriseb, lisa suvekõrvits, sega aegajalt. Lisa maitse järgi maitseaineid. Laevas kasutasin tüümiani ja viiepipra segu (Santa Maria), kodus olen teinud punega ja on ka olnud väga maitsev. Soola lisada ei ole vaja, seda maitset tuleb lihast küllalt. Valmimiseni läheb umbes 15 minutit, valmis on siis kui kõrvits on muutunud läbipaistvaks, lõpus sega ettevaatlikult, muidu läheb kõrvits väga katki. Kui väga kaua küpsetad saad püree lihaga. Toit on väga mahlane ja kastet juurde ei vaja. Serveeri leiva või kartulitega. Leivaga süües saab selle praeleeme hästi kätte. Kui pakud kõrvale kartuleid, pane need enne keema. Väga lihtsalt valmistatav ja väga maitsev söök. Veel mõni aasta tagasi ma umbusaldasin seda köögivilja, kuid olin rumal, see maitseb väga hea.

Simmu jagab muljeid:Cherbourgi jahtklubi kõrtsi külastades avastasime, et meie laevast sajakonna meetri kaugusel asub La Cite De La Mer nimeline muuseum. Muuseum on pühendatud veealusele elule ja selle uurimisele. Kõike põnevat hakati pakkuma juba fuajees ja seda jätkus veel kolmele suurele korrusele. Fuajees seisab batüskaaf, mis on käinud 10500 meetri sügavusel. See kõik julgustas minna piletit ostma ja me ei pidanud pettuma.

Kogu ekspositiooni maasikaks tordi peal oli maja kõrval kuivdokis seisev tuumaallveelaev. Tegu polnud mingi maketiga vaid teenistusest maha võetud esimese põlvkonna allveelaevaga, mis oli omas ajas täielik tehnika tippsaavutus. Põnevust tekitas see monstrum meis küll. See polnud mitte lihtsalt rauakolakas, vaid elav eksponaat, mida sai uurida nii seest kui väljast ja seda kogenud giidi juhendamisel. Laevast on eemaldatud tuumapommid ja tuumareaktor, kõik muu paistis alles olemas. Isegi laeva tausta hääled kõlasid, mootoriruumis mootorimüra, messis nugade ja kahvlite kõlin, meeskonna kajutis meeste norskamine, ohvitseride puhketoas naer ja jutt. Kõike saab vaadata ja katsuda ei keela ka keegi. Minagi proovisin tunnet, mis tekib sellise hiiglase rooli taga istudes. Tavaliselt mulle ei meeldi sellised koletised, merel neid kohata on vägagi kõhe ja õudust äratav, kuid muuseumist tulles olin rõõmus, et minu ees on kergitatud saladuseloori, mis selliseid objekte tavaliselt katab. Hirm tekib ju tavaliselt teadmatusest, nüüd kui tean mis ``puuhobusel kõhus`` on, ei tundugi ta enam nii jube.

Laeva andmed:

Nimi - Le RedoutableValmistamis aasta - 1967Meeskond - 130, 15 ohvitseriOli merel missioonil 11 aastat, sellest 10 aastat vee all, üks missioon oli tavaliselt 70 päeva järjest veeall.Läbisõitis kokku 1270000 kmPikkus - 126 meetritMass - 8000 tonniRelvastus - 16 tuumaraketti, üks rakett 15 korda võimsam kui Hiroshimale heidetu, torpeedod.

Kui mu teadvusesse jõudis teadmine, et maandume Kanali saartel ja minu soovil võeti kurss Jersey saarele, olen olnud täis ootusärevust. Kes meist ei oleks lugenud raamatuid "Minu pere ja muud loomad", "Sahisev mets", "Joobnud maa", "Loomaaed pagasis" jne. Need värvikad teosed on kaunistanud minu noorust. Nüüd tekkis mul võimalus külastada kohta, kus omal ajal

Simmu suurkuju jälgedes:

kinnitas kanda Gerald Durrell. Selle mehe panust loomaliikide säilitamisele ei saa alahinnata. Minul oli tunne nagu oleks sõbrale külla tulnud. Seisin pronksivalatud mehe kõrval ja süda rõõmustas. Lõpuks ometi kohtusime. Ma ei julgenud eales unistadagi sellest kohtumisest, õnneks andis saatus mulle selle võimaluse. Loodan südamest, et tema töö jätkajatel jätkub tahet ja visadust.Loomaaed oli väga ilus, paraja suurusega, parasjagu üheks päevaks vaatamist. Loomade eluolu paistis olevat hea. Tallinna loomaaias on ka juba osad loomapuurid asendunud silmale iluse ja loomale mugavate aedikutega. Durrelli loomaaias elasid ka osad loomad täiesti vabalt puude otsas. Ja pidevalt tuletati meelde et, kõik ei ole nii hästi kui sulle paistab, ja paluti abi et päästa veel seda, mida päästa saab.