Pärast Gerd Kanteri maailmameistri tiitlit tuli kiiresti uudis, mille pealkiri teatas: "Jänes premeerib Kanterit 300 000 krooniga".
Kahjuks jääb tulevikus taoliste preemiate maksmiseks võimalusi vähemaks, sest riigi suutmatus lõpetada lubatud tähtajaks Euroopa Liiduga koostöös käivitatud vee- ja kanalisatsiooniprojektid toob Eesti maksumaksjatele kaasa sama suure päevatrahvi nagu oli Kanteri preemia. Ja seda 300 000 krooni päevas maksame seni, kuni projektid on lõpetatud.
Eesti riigis on mõned asjad korraldatud imelikult. Peaminister Andrus Ansip kelgib pressikonverentsil, et Eesti selle aasta eelarve ülejääk on 6 miljardit krooni. Samal ajal ei ole riigil vahendeid maksumaksjate päästmiseks eurotrahvist.
Võib öelda, et valitsuse sekkumine ja rahakraanide avamine on vale, sest nii kaob projektiga seotud omavalitsustel ja vee-ettevõtetel vastutus. Ehitusfirmad aga haistaksid teenimisvõimalust ja lükkaksid järgmistel konkurssidel hinnad veelgi kõrgemale.
Arvan aga, et seekord on riigi kiire sekkumine vajalik, sest kogu see miljardeid maksev veeprojekt on üks suur möödalaskmiste rida ning trahvinõue ähvardab maksumaksjat eeskätt ametnike saamatuse tõttu.
Täna pole enam mõtet otsida süüdlasi. Riigi eesmärk peab olema projektid lubatud ajaks lõpetada. Lugedes kolmapäevasest Äripäevast keskkonnaministri kommentaari, tundub mulle, et ka selle trahviga läheb nii nagu läks suhkrutrahviga. Mitte keegi ei viitsi pingutada, et karistusest pääseda. Ning kui trahv tuleb, siis võime kindlad olla, et meie rahandus- ja keskkonnaministrid üritavad süüd kui kuuma kartulit üksteisele veeretada.