Sünteetiline bioloogia: miljardiäri kohutavate ohtude kiuste

Ootused sünteetilise bioloogia suhtes on kõrgel: loodetakse, et see suudab pidurdada kliima soojenemise või lõpetada näljahädad. Aga selle tehnoloogiaga kaasnevad ohud on hirmutavad, kirjutas The Guardian.

Kui sa pole seni sünteetilisest bioloogiast midagi kuulnud, siis järgmisel kümnendil kuuled kindlasti ja palju. Sünteetiline bioloogia on praegu avalikkuse jaoks sama tuntud nagu kuuekümnendatel arvutid ning seitsmekümnendatel geenimanipulatsioonid, st keegi peale pühendunud teadlaste ning mõne üksiku vaatleja pole sellest kuulnud.

Kuid eelseisev tehnoloogiline revolutsioon tekitab isegi asjasse pühendatud teadlastes peapööritust

Sünteetilise bioloogia võtmetegijad on osalised võidujooksus, mis võib teha nad sama jõukaks nagu arvutitehnoloogia tegid Bill Gatesi. Valdkonna võtmefiguur on J Craig Venter - mees, kes sai tuntuks inimgenoomi kaardistamisega ning oli esimene inimene, kes lasi kirjeldada kogu oma genoomi.

1990ndate läbimurre – oskus organisme geneetiliselt muundada on eesseisvaga võrreldes nagu torm veeklaasis. Siis käis jutt mõne geeni sisse- või väljalülitamisest, sünteetiline bioloogia on seadnud eesmärgiks ehitada DNA lõikudest, mida kutsutakse ka biotellisteks, täiesti uusi tehisorganisme.

Venter on võtnud eesmärgiks jõuda organismini, milles on minimaalne hulk eluks vajalikke DNA fragmente. Sellele on ta enda väitel juba üsna lähedal. Edasi kasutataks ta seda organismi nagu autoraami, millele saab DNA-juppe lisada. Tulevikunägemuse järgi käib töö sünteetilises bioloogias nagu tänapäeva graafilistel disaineritel. Uued organismid pannakse kokku arvutis ning saadetakse idee geenitöökotta, kus organismid kokku pannakse.

Parimal juhul on selle tehnoloogia esimene kommertsrakendus aasta või kahe kaugusel, aga juba praegu voolab valdkonda tohutult raha. Venter kaitseb oma uurimistöö iga sammu patentidega. Arvatakse, et aastaks 2015 on viiendik keemiatööstusest sõltuvuses sünteetilisest bioloogiast.

Kuid enne tuleb inimesi veenda, et sünteetilise bioloogiaga seotud riskid, ja need pole mitte väikesed, on võtmist väärt.

Juhtivad selle valdkonna tegijad pole mingil juhul huvitatud avalikkuse vastuseisust või valitsuste järsust sekkumisest. Esialgu loodetakse hakkama saada eneseregulatsiooni abil, näiteks pakkus Marylandis asuv J Craig Venteri instituut välja terve rea sellealaseid ettepanekuid. Siiski ripub õhus oht, et selleks ajaks, kui avalikkus on võimeline mõistma, mis sünteetilises bioloogias täpselt sünnib, on juba liiga hilja selleks, et veel midagi ette võtta

Praegu on sünteetilise bioloogia esindustooteks odav malaariaravim. Üle ilma napib looduslikku artemisiniini, mida saab üheaastasest pujust. Kuid USA teadlased lisasid pärmseenele geeni, mis vastutab artemisiniini tootmiseks vajalikku artemisiniinhappe tootmise eest. Niisiis oleks võimalik seda hapet toota odavalt ning suurtes kogustes.

Samuti käivad tööd bakterite kallal, mis suudavad likvideerida õlireostust või eemaldada pinnasest raskemetalle. Kõige ahvatlevamad tunduvad aga lahendused, mis võiks aidata panna piduri kliimamuutustele: bakter, mis suudab tselluloosi lagundades toota etanooli; bakter, mis suudaks siduda süsinikdioksiidi. Tulevik on tööstuslikult rakkesse pandud looduse käes.

Siinkohal on paslik meenutada "kuldset riisi", mille abil reklaamiti GMO-kultuure. See muundatud genoomiga riisisort pidi kujutama imerelva, mis pidi tooma leevendust kogu Aasiat vaevavale A-vitamiini puudusele. Lubadused on endiselt õhus, sest riisi pole.

Siiski pole kahtlust, et sünteetilise bioloogial on terve rida häid rakendusi. Kuid keegi ei oska ennustada, millist hinda tuleb nende eest maksta. Mis saab, kui midagi läheb valesti? See võtab isegi sünteetilistel bioloogidel endil une.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudis selle valdkonnaga tegeleva Drew Endy sõnul on võimalik seda tehnoloogiat valesti kasutada ning oleks vastutustundetu, kui sellest ei räägita. Briti teaduste akadeemia - Kuningliku Ühingu president Martin Rees räägib mõistetest bioterror ja bioerror, mis võivad kaasa tuua miljoneid ohvreid.

Sünteetilise bioloogia puhul on kaks hirmutavat aspekti. Esiteks, pärast alusuuringuid on sünteetilise bioloogiaga võimalik tegeleda igaühel, umbes nagu elektroonikaga. Erinevalt näiteks tuumatehnoloogiast pole vaja ei ülikalleid materjale ega ka ülispetsiifilisi eriteadmisi. Juba kümne aasta pärast võidakse sellega tegeleda tuhandetes laborites ning teaduskraadiga inimene on sünteetilise bioloogiaga tegelemiseks pädev. Seega on selle valdkonna kasutuse reguleerimine äärmiselt raske.

Teiseks – laboris bakteri valmistegemine on üks asi. Mis juhtub siis, kui bakterid laborist välja pääsevad ning oma looduslike sugulastega kokku puutuvad ning muteeruvad organismideks, millesarnaseid pole seni nähtud?

Sünteetilise bioloogia üks peaeesmärke on luua suuremahulisi lahendusi, mida saaks kasutada väljaspool laborit. Kas on aga võimalik ennustada, mis tagajärjed võivad kaasneda uute organismide laborist väljalaskmisega? Vastust pole.

Inimene tunneb umbes üht protsenti kõigist olemasolevatest bakteritest ning selle kohta, kuidas bakterid muteeruvad, on väga vähe teadmisi. Küll on teada, et bakterid suudavad peaaegu igasugustele tingimustele vastu panna. Kui bakteri loojal on kurjad kavatsused, siis on tema loodud bakteri hävitamine väga raske.

See kõlab hirmutavalt, kuid pole juttugi sellest, et mitte edasi minna. Kui keegi jätabki töö pooleli, teeb keegi teine selle ikkagi ära. Seetõttu on vaja vastutustundlikke teadlasi, kes suudavad hoiatada selle teadusega seotud ohtude eest.

Hoogu lisab ka lootus suurele rahale. Venter väidab, et kui ta saab sünteetilise põhiorganismi valmis, toovad selle litsentslepingud sisse miljardeid, võib olla isegi triljoneid dollareid.

Kui keegi oleks 18. sajandil näinud ette tööstusrevolutsiooni tagajärgi. Oleks nad öelnud, et see teeb miljonitele kättesaadavaks senikuulmatu rikkused ja mugavused, aga samas paiskab segamini senise elukorralduse, toob kaasa kohutavad sõjad ning keskkonnakahjud? Kuidas oleks siis kaalutud selle mõjusid ning kas tööstuse arendamist oleks jätkatud?

Lähikümnenditel suudab inimene loodust oma käe järgi kujundada täpselt nii nagu soovib. Näiteks soovitas teadlane Freeman Dyson sünteetilisest bioloogiast rääkivas artiklis mustade lehtedega puid - need võimaldaks päikesevalgust paremini ära kasutada.

Inimesed suudavad luua uue bioloogilise mitmekesisuse asendamaks seda, mille oleme juba kaotanud. Tuleb „uus, parandatud loodus”, mis suudab paremini rahuldada inimeste vajadusi ning tagada tuleviku ka tulevastele põlvkondadele. On see nuhtlus või lunastus? Ning kelle kätte otsuse tegemine usaldada?