Invasiivsed loomad – 5 suurimat nuhtlust

Paljudesse piirkondadesse toodi sead sisse toiduvarude suurendamiseks. Selles poleks midagi halba – kui nad ei sööks nagu… sead. Nad pööravad toitu otsides pinnase segi, hävitades kohalikke taimeliike ning nendest taimedest sõltuvaid loomaliike. Nad tekitavad igal aastal põldudel miljonite kroonide väärtuses kahju. Mõnes piirkonnas söövad nad kohalike liikide mune või hävitavad tuhnides nende elupaiku. Näiteks Santiago saartel vähendasid nad dramaatiliselt merikilpkonnade arvukust, sest panid nahka nende munad, kirjutas Environmentalgraffity.

2. Rotid – kõikjal

Kodurott on pärit Indiast, kuid on jõudnud pea kõikjale maailmas. Kodurott on kas otseselt või kaudselt põhjustanud paljude linnuliikide, taimede ja väikeste imetajate väljasuremise. Nende süüks pannakse linnuliikide massilist väljasuremist väikesaartel, muuhulgas ka mitmete Hawaii linnuliikide hävimist.

3. Rändkarp – Põhja-Ameerikas, Euroopas

Ei oskaks arvatagi, et sellised väiksed passiivsed loomad võivad põhjustada nii suurt kahju – see ulatub miljarditesse kroonidesse. Rändkarp on pärit Aasiast. Euroopasse saabus ta 18. sajandi alguses kaubalaevade ballastveega. Nad ummistavad veetorusid, konkureerivad kohalike liikidega toidu ja elukoha pärast ning tekitavad laevadele suurt kahju.

4. Aaga ehk merikärnkonn – USAs, Austraalias ja mujal

Kunagi 20. sajandi keskpaigas tuli kellelgi hea mõte. Ta oli kuulnud, et Kesk-Ameerikast pärit aaga sööb peaaegu kõiki putukaid. Ahhaa – järelikult saaks teda kasutada põldudel kahjurputukate hävitamiseks. Selle ülesandega tuli aaga hästi toime. Isegi väga hästi. Tunduvalt paremini, kui näiteks Hawaii, Florida, Austraalia ja muude paikade kohalikud liigid, kes konkurentsis alla jäädes kaduma hakkasid. Lisaks on aaga mürgine, mida ei oska arvestada kohalikest konnadest toituvad kiskjad ning isegi lemmikloomad. Ennast mugavasti sisse seadnud aagadest lahti saada on aga väga raske.

5. Halljänes – kõikjal peale Aasia ja Antarktika

Paljud paigad on invasiivsete liikidega hädas, kuid Austraalias võtab see häda teinekord katastroofi mõõtmed. Sinna lihtsalt toodi 19. sajandil niivõrd palju uusi loomaliike, kelle mõju kohalikule ökosüsteemile oli tohutu. Parimaks näiteks on halljänes. Peaaegu iga kaheksanda loomaliigi väljasuremises Austraalias süüdistatakse jänest. Iga aasta põhjustavad nad miljoneid kroone kahju. Nad aitavad levida ka sissetoodud kiskjatel, eelkõige rebastel ja metskassidel, kelle jaoks on jänes hea toiduobjekt. Jänesenuhtluse maaletoojaks peetakse Thomas Austinit, kes 1859. aastal tõi kaasa kõigest 24 looma. Tema arvates kulusid Austraaliale ära mõned jänesed, keda nädalavahetusel hea lasta. Ei maksa teda siiski väga hukka mõista, kuna tol ajal ei teatud kuigi palju invasiivsete liikide mõjust kohalikule loodusele ning lisaks peeti Austraaliat kohaks, kus igasuguseid asju katsetada võib.