Kümme veidrat ilmastikunähtust

Pea kõik Eestis elavad inimesed on oma nahal tundnud taevast langevaid väikseid jääkuulikesi, mida nimetatakse raheteradeks. Vahest juhtub aga, et terakestest saavad lausa mürsud. Suurima teadaoleva rahetera mass oli umbes 35 kilo. Raheterad tekivad äikesepilvedes. Üks terake liigub pilves valitsevate õhuvoolude mõjul mitu korda üles-alla. Iga sellise tsükliga kasvab kihilise ehitusega rahetera pisut paksemaks. Mõnikord juhtub, et jäätükke sajab taevast täiesti pilvitu ilmaga. Enamasti võib selliste nähtuste süüdlasteks pidada lennukeid, mille külmunud tiibadelt pudeneb aeg-ajalt jäätükke.

Äikesetormide ajal ja nende eel on sageli nähtud veidraid tulukesi laevamasti tippudel, kariloomade sarvedel või isegi inimeste peadel. Nähtust nimetatakse Püha Elmo tuledeks. Tegu on staatilise elektrilaenguga, mis iseenesest pole ohtlik, kuid annab märku, et tabamus välgunoole poolt on üsna tõenäoline, mistõttu on parem, kui need tulukesed inimeste peal ei tantsiks.

Aastate jooksul on paljud lennukipiloodid väitnud, et on näinud tormipilvedest kõrgemal veidraid punakaid ja sinakaid välgatusi. Viimasel ajal on ka teadlased jõudnud veendumusele, et sellised nähtused on tõepoolest olemas. Välgatused kestavad tavaliselt kõigest mõne millisekundi. Nähtuste teke on esialgu ebaselge. Neid seostatakse tavaliste pilve ja maapinna vahel tekkivate välgunoolte ja tugevamate raadiolaineimpulssidega ionosfääris.

Sellel ilmastikunähtusel on palju nimesid – tuulispask, tornaado, tromb, vesipüks Põhimõte on aga samasugune. Kuumade ilmadega tekivad pöörlevad tõusvad õhuvoolud, mille kõige võimsamad esindajad on sagedased külalised USA keskosas. Eestiski on neid nähtud, kuid nende võimsus pole siiski võrreldav USA tornaadodega, millest võimsamad suudavad isegi asfaldi tee pealt pühkida. Tornaadode väiksemaid vendi nimetatakse Ameerikas tolmukuraditeks (dust devil). Nad tekivad ootamatult ning põhjustavad nende küüsi sattunud inimestele üsna teravaid elamusi. Metsatulekahjude kohal tekkinud trombe nimetatakse ka tulekuraditeks. Need tekivad tulekahju kuumuse ja tugeva tuule koosmõjul ning näevad välja nagu maapinnani ulatuv tulest köis.

Vesipüksi on tornaado veekogu kohal. Trombis tekkinud alarõhk kisub vett ülespoole ning koos veega ka seal elavaid kalu ja teisi veeloomi. Osad Loch Nessi koletise „nägemised” võib ilmselt kirjutada ka selle nähtuse kontole.

Kuu näib enamasti olevat pigem kollakas, kuid aeg-ajalt juhtub, et Kuu omandab sinaka värvitooni. Põhjuseks on peamiselt võimsad vulkaanipursked ja metsatulekahjud, mille käigus tekib palju atmosfääri ülakihis liikuvaid tolmuosakesi, mis on täpselt õige suurusega, et kuuvalgust hajutades anda sellele sinakas toon.

Kui taevas on kõrged ja õhulised kiudpilved, võib juhtuda, et harjumuspärase ühe Päikese asemel on taevas lausa kolm. Põhjuseks on päikesevalguse murdumine kiudpilvede jääkristallides, mis tekitabki kummalegi poole Päikest heleda valepäikese.

Punakat tooni vihma on tavaliselt peetud läheneva sõja ennustajaks. Ehkki see võib olla hirmutav, pole tegelikult tegemist vere, vaid punaka tolmuga värvunud vihmaga. Tolm sattus atmosfääri tugevate tuulte toimel. Euroopas sadava verevihma tolm on enamasti pärit Sahara kõrbest.

Seda nähtust tuntakse ammustest aegadest, kuid siiani pole veel keegi andnud nende olemuse kohta üldiselt aktsepteeritud seletust. Tekivad nad reeglina äikese ajal ning tungivad sageli majadesse. Tulekerad on tavaliselt jalgpallisuurused, nad ei erita soojust ega lõhna ning liiguvad küllaltki vaikselt. Elektrilise seadmega kokku puutudes nad tavaliselt kaovad väikse plahvatuse saatel.

Mõnikord on juhtunud veider lugu, et taevast sajab alla kalu, konni ja muid elukaid, kes peaksid justkui pigem vees elama. Tegemist on võimsate vee kohal tekkinud tornaadodega, mis koos veega on taevasse tõstnud ka elusolendeid. Mõnikord võivad veeloomad läbi teha päris pika tee, enne kui nad taas maha kukutatakse.