Idanaabri jampslikud valimised

Miks? küsivad paljud. Valimised ukse ees, võimud närveldavad, kõlab vastus. Aga avaliku arvamuse uurijad kinnitavad, et opositsiooniline Teine Venemaa ei saa duumasse ühtki esindajat.

Putini partei võidab ülivõimsalt. Pärast valimiskünnise tõusu seitsmele protsendile võivad lootust hellitada vaid Zjuganovi kommud ja ehk ka Žirinovski liberid: ühed hoiavad lõa otsas vana režiimi igatsejaid, teisest on aga saanud peremehe süles urisev puudel.

Ei Paremjõudude Liit, ei Jabloko, ei Kasparov ega Nemtsov ohusta putinlaste võidumarssi. Seepärast ikkagi: milleks säärased ülepakutud jõudemonstratsioonid?

Et kõik saaks aru, kes on ja jääb majas peremeheks? Et Lääne protestide peale üleolevalt õlgu kehitada: meid teie kära inimõiguste pärast ei morjenda? Et hajutada tähelepanu klikisisestelt võimuvõitlustelt? Tõenäoliselt ühest vastust ei olegi.

Putini-Venemaa võrdlus XX sajandi suurte terrorirežiimidega on ilmselge liialdus. Aga asjad pole korras ja ohutunne kasvab. Juba kasutatakse jõudu dissidentluse tühisemagi ilmingu korral. Rõhutatult ignoreeritakse Lääne kriitikat ja otsitakse konflikte. Pühapäevased valimised kinnistavad lõplikult rahvademokraatliku riigimudeli, kus absoluutne enamus on ühel parteil ja paar väiksemat jäävad duumasaali dekoratsiooniks.

Venemaa kapseldub ja isoleerub rahvusvaheliselt. Süveneb nostalgia külma sõja aegse maailma järele. Suhetes teiste riikidega ei kao Venemaale iseloomulik irratsionaalsus.

Siiski saab Tallinn järjest vähem loota Moskva valearvestustele, mis aitasid meid aprillis-mais. Oleme solvanud Suurt Vene Hinge ja peame oma isepäisuse eest maksma.

Autor: Enn Soosaar