Idanaabri jampslikud valimised

Kes vaatas laupäeval ja pühapäeval rahvusvahelisi uudised, nägi, kuidas Venemaa opositsiooniliikumised pidasid Moskvas ja Peterburis miitinguid. Rahvast ei olnud suurlinnade kohta palju - mõni tuhat, kui sedagi.

Algul kulges asi rahulikult. Kõnelejad kõnelesid ja demonstrandid hoidsid plakateid. Siis hakati liikuma ja kohe ilmusid kaamerate vaatevälja täismundris OMON-lased. Professionaalse vilumusega lõhuti rongkäik ja hakati aktiivsemaid osalejaid välja noppima.

Kongautodesse kupatati kõik, kes ette nähtud. Moskvas teiste hulgas Garri Kasparov, Maria Gaidar, Lev Ponomarjov; Peterburis Boriss Nemtsov, Nikita Belõhh, Leonid Gozman…

Miks? küsivad paljud. Valimised ukse ees, võimud närveldavad, kõlab vastus. Aga avaliku arvamuse uurijad kinnitavad, et opositsiooniline Teine Venemaa ei saa duumasse ühtki esindajat.

Putini partei võidab ülivõimsalt. Pärast valimiskünnise tõusu seitsmele protsendile võivad lootust hellitada vaid Zjuganovi kommud ja ehk ka Žirinovski liberid: ühed hoiavad lõa otsas vana režiimi igatsejaid, teisest on aga saanud peremehe süles urisev puudel.

Ei Paremjõudude Liit, ei Jabloko, ei Kasparov ega Nemtsov ohusta putinlaste võidumarssi. Seepärast ikkagi: milleks säärased ülepakutud jõudemonstratsioonid?

Et kõik saaks aru, kes on ja jääb majas peremeheks? Et Lääne protestide peale üleolevalt õlgu kehitada: meid teie kära inimõiguste pärast ei morjenda? Et hajutada tähelepanu klikisisestelt võimuvõitlustelt? Tõenäoliselt ühest vastust ei olegi.

Putini-Venemaa võrdlus XX sajandi suurte terrorirežiimidega on ilmselge liialdus. Aga asjad pole korras ja ohutunne kasvab. Juba kasutatakse jõudu dissidentluse tühisemagi ilmingu korral. Rõhutatult ignoreeritakse Lääne kriitikat ja otsitakse konflikte. Pühapäevased valimised kinnistavad lõplikult rahvademokraatliku riigimudeli, kus absoluutne enamus on ühel parteil ja paar väiksemat jäävad duumasaali dekoratsiooniks.

Venemaa kapseldub ja isoleerub rahvusvaheliselt. Süveneb nostalgia külma sõja aegse maailma järele. Suhetes teiste riikidega ei kao Venemaale iseloomulik irratsionaalsus.

Siiski saab Tallinn järjest vähem loota Moskva valearvestustele, mis aitasid meid aprillis-mais. Oleme solvanud Suurt Vene Hinge ja peame oma isepäisuse eest maksma.

Autor: Enn Soosaar