Sünniaeg paistab silmadest välja

Nimetatud süsinikuisotoobid kogunevad kehasse kahe esimese eluaasta jooksul, mil neid kasutatakse läbipaistvate valkude tootmiseks, mis võimaldavad meil näha.

Need valgud, kristalliinid, püsivad ülejäänud elu peaaegu muutumatutena. Hambavaaba kõrval on see ainus inimkeha kude, mis elu jooksul peaaegu üldse ei muutu.

Kui võrrelda selle süsinikuisotoobi kontsentratsiooni atmosfääris silmaläätse kristalliinides leiduva C-14 kogusega, võib täpselt öelda, millal on inimene sündinud. Eelduseks on siiski, et isik on sündinud pärast 1950ndate tuumakatsetusi.

Meetod võimaldab mõõta C-14 kogust milligrammi täpsusega ning seda saab kasutada veel vähemalt sada aastat, kuni selle isotoobi tase atmosfääris jõuab tagasi normaalsele tasemele.

Kohtumeditsiini professor Niels Lynnerupi sõnul on rakendusi veelgi: näiteks saab sel viisil uurida, millises seisus on siseorganid, näiteks tuvastada, kas kehas on vähkkasvajaid. „Kui mõõta C-14 taset kudedes võimaldab meil öelda, kas on moodustunud kasvajakudesid ning mõista neid haigusi senisest paremini.”