Mõnus elu vaikses Krimmis

Artikkel

- Uudised
- Tarmo Premet
- 11. september 2008 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mõnus elu vaikses Krimmis
Krimm on asustatud iidsetest aegadest saadik. Seal on säilinud palju arhitektuuri- ja ajaloomälestisi, nagu koobaslinn, mägiklooster, Kreeka kolooniate jäänused, samuti 1828. aastal loodud Vorontsovi loss. Mainimata ei saa jätta Krimmi sümboliks kujunenud Pääsupesa lossi. Looduse ja ekstreemse poole armastajad leiavad tee Suurde kanjonisse, Uchan-Sou ja Jur-Jur koskedele, Vaimude orgu ja kaunile Demergi mäe nõlvale.
Lennukist väljudes tervitas meid esimesena sovetiaegne õhkkond: õhulaevast lennujaama viisid vanad bussid ja kõikjal kõlas vene keel. Pärast riiki sisenemist ootasid saabujaid taksojuhtide hordid, kes tahtsid meid igale poole viia ja võimalikult palju raha nöörida.
Simferopolis on palju nõukogude aja mälestisi, sh Lenini monumente. Mõni neist on hõbetatud, teine seisab uhkes üksinduses kunagise esindusliku kolhoosi peahoone ees.
Bussiga mööda Krimmi poolsaart sõites tekib paratamatult mõte, kuhu mets kadunud on? Nii kaugele kui silm ulatub, on kõikjal põllud.
Läänepoolses Krimmi osas asuv Beregovoje on tuntud Eesti külana. Paljud seal kahjuks eesti keelt enam ei oska. Siiski suhtutakse eestlastesse Bergovojes positiivselt, au sees ning puhtana hoitakse ka Eesti väljakut.
Bergovojes saab küllaltki odavalt öömaja üürida. Hinnad jäävad vahemikku 35-350 grivnat, oleneb, kas valida kodumajutus või suur hotell. Esimeste turistide saabudes avatakse paljud poed. Umbes 60 protsenti aasta käibest teenivadki kohalikud suvekuudel.
Külaelanikud aitavad turisti igati, et tal oleks võimalik end kuningana tunda. Kuigi paljudes kohtades puudub soe vesi ja korralik WC, harjub sellega ning külastus jääb meelde mõnusast nostalgiast nõretavana.
Kuulsamaid ja uhkemaid kuurorte Krimmis on Musta mere äärne Jalta - linn poolsaare lõunapoolses osas. Eestlased on harjunud pehme rannaliiva ja suure liivaväljaga, kus päikest võtta. Jaltas aga on väikesed rannaribad rahvast täis ning liiva asemel kiviklibu. Harjumatu, kuid huvitav.
Rannaäär on tihedalt täis kõikvõimalikke müügi- ja valuutavahetuspunkte. Kuurortlinnas jalutades meenub 20 aasta tagune Eesti. Lenini ja Marxi tänavad, suured sõdurite kujud, uhkeldav Lenin ning mitmed Nõukogude sõjameeste ausambad jätavad mulje, nagu poleks aeg edasi liikunudki.
Jaltas asuvat Pääsupesa lossi loetakse üheks Krimmi kuulsamaks vaatamisväärsusteks. Merelt vaadates tundub muinasjutuliselt kaunis ja disneylikult ilus loss olevat kui joonistatud. Kõrgel kalju otsas asuva ning pisut üle ääre ulatuva kõrgustesse püüdleva ehitise täiustasid jaapanlased maavärinakindlaks. Loss on vastu pidanud juba sajandeid.
Krimm on üks kohtadest, kus paljud käivad ainult mägironimise pärast. Jaltast mitte väga kaugel asub Demergi mägi, mille tippu on võimalik jõuda ka mitteprofessionaalsel mägironijal. Kaks-kolm tundi mööda mägiteid ronimist ja 1239meetrine kõrgus ongi vallutatud. Loomulikult tuleb selle eest natuke maksta, sest Krimmis on pea võimatu midagi tasuta saada. Mägironimine maksab 6 grivnat.
Esialgu tundub mäkkeminek mõnus ja rahulik, pikapeale hakkab väsitama ja paljudel tekib tahtmine tagasi pöörduda. Tegelikult tasub pikk ja vaevaline tee ennast juba poolel mäel ära. Kaunis vaade alla orgu ja linnale ei jäta kedagi külmaks. Kuigi jalad on väsinud ja vesi hakkab pudelist otsa lõppema, ei suuda tipuvallutust miski takistada. Vajadusel saab kivikünkal teha puhkepeatusi.
Mäe vallutamine pakub imelist joovastust ja jätab mällu nii meeldiva mälestuse, et võimatu on seda unustada. Kes kunagi varem pole mägironimist harrastanud, soovib pärast sellist kogemust kindlasti mäevallutust kunagi korrata.
Bahtšisarai lähedal saab külastada kaljusse rajatud Uspenski mungakloostrit. Mõni kilomeeter eemal asub Tšufut-Kale koobaslinn, mis tekkis 10. sajandil. Hoonete varemete vahel on näha kivisse sööbinud rattaroobastega tänavaid ja väljakuid. Sajandeid elasid seal tatarlased, viimased inimesed lahkusid külast 1852. Koopad on urgude moodi, ühe- või mitmetoalised. Mööbel on kivist ja paikne.
Tšufut-Kalelt avaneb hingemattev vaade Suurele kanjonile, matkaradadel saab imetleda mägiojasid, väikseid koski ja järvi. Suur kanjon on ligi 300 meetrit sügav ja kitsamas kohas vaid kolm meetrit lai - loodusime, üks Krimmi sümboleid.
Krimmis on esindatud paljud rahvustoidud: Ukraina borš ja vareenikud, Vene okroška ja pelmeenid, krimmitatarlaste tšeburekid, kubete, samsa ja lagman, Kesk-Aasia pilaff, Kaukaasia šašlõkk ja šurpa.
Hinnad on pea samad nagu Eestis. Söögikohti on palju igale maitsele ja rahakotile. Mõnusa kõhutäie süüa saab juba 16 grivna eest. Toitu tellides tuleb vaid silmas pidada, et kartulid, riis vms tuleb alati lisaraha eest juurde tellida. Peab aga arvestama, et teeninduse tase kõigub. Krimm on kuulus veinide poolest, ehkki peab tunnistama, et veinitootmise tava sai alguse alles 19. sajandi lõpus.
Veinitehaseid on mitmeid, kuulsaim neist muidugi Massandra. Sealset veinitehast tasub kindlasti külastada, 20 grivnat degustatsiooni eest on hästi kulutatud.
Proovida saab kümmet veini, enim magusaid. Massandrale ongi kõige rohkem kuulsust toonud Madeira ja Tokaij, samuti portveinid. Veine müüakse kõikjal, kuid väga palju on pettust ja lihtsalt võltsinguid.
Tõeline eksootika on Krimmis muidugi trollibuss. Samuti asub seal maailma pikim trolliliin, mis ühendab Simferopolit Alušta ja Jaltaga.
Enam kui 100 km pikkusel marsruudil kestab sõit unustamatud kaks ja pool tundi, pileti hind on kümme grivnat. Linnu ühendavad liinibussid on odavad, hind jääb 8-25 grivna vahele. Laevareis Jaltast Aluštasse maksab 35 grivnat, kuid see on elamus, mida tasub Krimmis kogeda. Taksoga sõites on võimalik väga palju petta saada, turistidelt võetakse viimast.
Hetkel kuum