Süsteem kutsuski riskima

Pankade ja teiste finantsasutuste omakapitali nõudeid tuleb karmistada, muidu võib tänane kriis korduda ja finantssüsteemi päästmiseks mõeldud USA ning Euroopa miljardid minna lekkivasse ämbrisse.

2008. aastal raskustesse sattunud USA finantsasutuste probleem oli selles, et neil polnud piisavalt omakapitali. Mitte et neil poleks seda tekkinud, vaid nende hiigelkasumist läks liiga suur osa aktsionäridele ning liiga palju kaasati laenatud kapitali.

USA-Briti finantsasutused on tuntud oma kõrgete dividendide poolest, mis eurooplast šokeerivad. Eriti puudutab omakapitali küsimus investeerimispanku. Kui universaalpankadelt nõutakse vähemalt 7protsendilist omakapitali ja varade suhet, siis investeerimispankadel oli osakaal tihti vaid 4 protsenti.

Selle taga on piiratud vastutuse kontseptsioon, mille kohaselt aktsionäri võimalik kaotus piirneb vaid tema osalusega omakapitalis. Kahjud pidid kandma võlausaldajad või valitsused, samas kasum võeti välja dividendidena. See ajendaski laenurahaga võimendust lisama. Piiratud vastutus ei teinud kasiinot ainult Wall Streetist, vaid pani õnne proovima ka tavainimesed. Madala sissetulekuga pered võtsid ilma mingi omaosaluseta eluasemelaenu ja neil lubati kasutada tagatisena sedasama maja. Nii olid nad hinnalanguses tekkiva kaotuse eest kaitstud ja samas lõikasid kasu hindade tõusust.

Nad teadsid, et kui hinnad tõusevad, siis saavad nad kasumi välja võtta, aga hindade kukkudes võivad lihtsalt võtmed panka viia. Just laenuvõtjate selline käitumine tekitas riskantsete kinnisvaralaenude kriisi.

USA peab nüüd lekete kinnitoppimiseks ja investorite usalduse taastamiseks finantssüsteemi kõvasti reformima. Ameerika pered aga peavad õppima oma varasid kasvatama tarbimist piirates, mitte kinnisvaraga spekuleerides.