Puhverfirma FIE ja OÜ vahele
Majanduse seisu ja perspektiivi mõistmisel on juba näha arusaama, et eduka majanduspoliitika võtmesõnad on loovus, innovatsioon ja õppimine. Selge mõistusega inimesele pole ka uudis, et õhuke riik, odav tööjõud ja energia on möödanik. Seega alus edasiseks on olemas.
Keerulisem on, kuidas praegune raske aeg majanduses üle elada põhieesmärgist kaugenemata. Kui maailma finantssektoris räägitakse usalduse taastamisest, siis Eesti riigi esmane ülesanne on taastada ettevõtlike inimeste usk äritegevuse otstarbekusse ja investorite huvi minna uuele ringile. Siin pole vaja imerohtu leiutada, vaid teha lihtsad otsused.
Majandusedu tagavad ettepanekud saab jagada kolme gruppi. Esimene neist koosneb kohe teostatavaist muudatustest. Nt erisoodustusmaksude kaotamine töötaja hariduse ja tervise edendamise pealt. Arengu ja usalduse tagamiseks tuleb luua ettevõtjale soodsad võimalused investeerida tööjõudu.
Teises grupis on suuremat ettevalmistamist nõudvad muudatused, mis käivitudes parandavad ärikliimat. Kui ettevõtluse murena tuuakse välja OÜde liialt kõrge asutamiskapitali nõue ja ettevõtete suurenev halduskoormus, siis FIEde puhul torkab silma selle taandarengu tendents ja hulk võrdset kohtlemist häirivaid tegureid.
Kuidas peaks riik käituma ja kellele panustama? Minu ettepanek on panustada uuele, kahe inimese kaasamist nõudvale lihtsustatud ettevõtlusvormile, mis oleks puhvertsoon FIE ja OÜ vahel. See oleks riigi sõnum kodanikele - tulge proovige, tehke teisiti, lihtsamini ja tõhusamalt kui enne. Osanike kokkuleppe võiks koostada eralepingu või notariaalaktiga, ühingu kapital poleks seadusega määratud.
Riigi lisaboonus võiks olla intressitoetus laenudele, mis võetakse ettevõtte arendusprojektide rahastamiseks, nt seadmete või ettevõtluseks kasutatava vara ostmiseks, ettevõtte ruumide renoveerimiseks. Toetus seisneks intressimäära vähendamises 5 protsenti aastas.
Kolmandaks, keskpika realiseerumisvõimalusega lahendused, mis ergutavad laiematele muutustele. Nimetan eelkõige haldusreformi. Loomulikult peab haldusreformi planeerima mitmest eesmärgist lähtuvalt, üks neist on kokkuhoid. Seda võib saavutada mitmel moel, kuid ärgem unustagem inimesi.
Reformi tõttu töö kaotajale võiks riik anda paariks aastaks sissetuleku, kui too oma elukohas ettevõtlusega alustaks ja uusi töökohti looks. Usun, et sellise riigi garantiiga saab haldusreform tuge neilt, kes peavad reformi ellu viima ja tunnetama sellega kaasnevat valu. See on mõistuspärasem lähenemine nii ideoloogiliselt kui ka majanduslikult, sisuline regionaalpoliitika.