Lukas: ka järgmine aasta tõuseb hariduse rahastamine

Keerulisem on olukord üldhariduskoolides, millele valivad direktoreid omavalitsused. Nii Narvas kui ka Tallinnas on ilminguid, et mõned direktorid ei tee kõike, mis nende võimuses, eesti keelt mõistvate õpetajate tööle saamiseks. Samas peab esile tõstma Kohtla-Järve linnavalitsuse koostöötahet. Seal on viimasel kahel aastal haridusministeeriumi ja keeleinspektsiooni ettepanekutel välja vahetatud neli koolidirektorit.

Miks on Eesti koolidesse tööl ja tööle asumas nii vähe mehi? Kas olukord on Teie hinnangul Eesti Vabariigile sobiv ja normaalne? Kui ei, mida saab ministeerium ette võtta, et meil oleks õpetamas nii mehi kui ka naisi?

On selge, et humanitaarias on olnud ja on jätkuvalt teiste valdkondadega võrreldes kallak rohkem tütarlastele sobivuse suunas. Kui lisada veel see, et õpetajakutse on ka üldiselt kaasakiskuvam noortele daamidele, on ka olukord kirjeldatud. Siin on põhjuseid palju tahame ehitada terviklikku ühiskonda, milles tahes või tahtmata nõuab peamiselt meeste panust palju sektoreid, näiteks kaitsevägi, politsei, päästeamet, ehitus ja veel palju muud, mis tähendab, et mujal on meeste osa selle võrra väiksem. Aga muidugi ootavad mehed traditsiooniliselt ka praegusest kõrgemat palka. Ministeeriumis vaadatakse kõiki neid aspekte hoolega, kuid praegu on oluline, et üldse õpetajaid jaguks, mitte niivõrd see, millisest soost nad on.

Miks on ülikooli riigieelarvelistele kohtadele kõige madalamad lävendid just haridusteaduskonnas, kus sirguvad uued õpetajad? Kas ei peaks olema olukord vastupidine?

Lävendi määrab ülikool ja siin ministeerium sekkuda ei saa, kuid pealtnäha sõltub lävend ja sellest tulenev konkursitihedus riikliku tellimuse mahust kui näiteks õigusteaduskonda jagub tasuta kohti suhteliselt palju, on ka konkursilatt suhteliselt kõrge, kuna aga tulevasi pedagooge tellib riik palju rohkem, on ka lävend madalam.

Kas peate vajalikuks, et kõrghariduse rahastamiseks peaks riik eraldada vähemalt 2% SKP-st?

Olen taotlenud kõrgkoolide finantseerimise kasvu. Ka järgmisel aastal rahastamine tõuseb, tõsi küll, peamiselt investeeringute arvelt.

Eesti riigi poolt rahastatakse suurt osa üliõpilaskohti. Turusuhted on toonud õppima tõepoolest veel märksa rohkem üliõpilasi, kuid mäng toimub kvaliteedikaotuse piiril. Väike ühiskond peab oma vajadusi arvestades ka kõrgharidusõppe valikuid natuke rohkem reglementeerima kui Ameerika Ühendriigid.