Lõppeval aastal kaotasid enam-vähem kõik -
erinevus seisnes vaid kaotuse suuruses. Samas on segastel aegadel
investeeringute tegemiseks parimad võimalused.
Aastaid vaid võidujanu maitsnud Eesti investorid olid sel aastal vaeslapse rollis. Meie fondivalitsejate lemmikturud Kesk- ja Ida-Euroopas sattusid maailma enim kannatanud börside nimekirjades kõrgeimatele astmetele. Kohalikud pensionifondid said miljarditesse kroonidesse ulatuvaid kaotusi. Rääkimata siis Tallinna aktsiaturule investeerinud investoritest, kelle kaotusi tuleb arvestada kümnetes miljardites kroonides.
2008. aasta võitjad olid aga kõige tõsimeelsemad konservatiivid, kes hoidsid raha pangakontol ja sõitu allamäge kaasa ei teinud.
Aastate jooksul pankadest ojadena voolanud laenuraha ja järjest optimistlikumad majandusprognoosid vedasid kõikvõimalike varade hinnad eesotsas aktsiate ja kinnisvaraga ning lõpetades nafta ja nisuga stratosfääri.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Investorid muutusid üha ahnemaks ja asi läks käest. Ehkki kinnisvara ja aktsiate hinnad on näidanud sel kümnendil kõikjal maailmas kiiret kasvu, oli Eesti üks hinnatõusu liidritest. Nüüd on valus pohmakas käes ja investoritel veri ninast välja löödud. Tõsiselt. Ilma naljata.
Kui Silvano, Arco Vara, Olympicu või Baltika, Ekspress Grupi või Merko Ehituse 90- või enamaprotsendiline aktsialangus võrreldes tipptasemega on lugeja arvates veel liiga vähe, siis on ta juba liialt ära hirmutatud.
Aastatel 2006-2007 ülipopulaarsetesse aktsiaemissioonidesse pandud miljardid kroonid on sulanud nagu Sahara kõrbe kohal lennukist välja visatud lumi. Aastaid akumuleerunud ahnus on asendunud tõsise hirmuga. Seda vähemalt aktsiaturgudel, kus majanduse, ettevõtete, tarbijate ja poliitikute (negatiivsed) väljavaated kohe kiiresti hindades kajastuvad.
Auru on hindadest väga kõvasti välja lastud ning välisinvestorid on devalveerimisjuttude ja 5protsendilise majanduslanguse ootusega tõsiselt ära hirmutatud. Finantssektorist alguse saanud varade haihtumise ja laenukraanide kinnikeeramise mõjud on jõudnud ka teistesse majandussektorisse. Riigid on jõuliselt sekkunud majanduse stimuleerimisse. See on viinud osade firmade natsionaliseerimiseni. Inimesed on muutunud konservatiivseteks.
Kuid kas saab veel hullemaks minna? Kindlasti saab. Aga ma loodan siiski, et me pole põhjast kaugel ning langustrendi murdumise tõenäosus kasvab päev-päevalt.
Siiani on maailm kõik mullid alla neelanud ja alati on tekkinud uued tõusurendid. Tõenäoliselt pole erand ka see kord. Kõige parimaid investeeringud on ikka tehtud mustadel ja segastel aegadel, kui turgudele ainsatena jäänud paduoptimiste segasteks tembeldatakse. Nagu praegu. Loomulikult pole teada, kas trend lähikuudel pöördub ning kas mitte enne pilvede hajumist mõni sahmaks vett veel krae vahele ei tule. Aga ma arvan, et lõpp (ehk põhi) on lähedal.
Usalduse võitmine võtab üksjagu aega, aga eks ajapikku tule nii kohalikud kui ka välisinvestorid taas vaikselt börsidele ja algab uus hinnatõus. Seniks aga talupojalikku arukust ning julget ja kainet meelt börsil toimetamiseks.