Unustage inflatsioon!

Sama kehtib põhimõtteliselt ka raha kohta. Kui rahavarud suurenevad, sest pakkumine suureneb, siis raha väärtus langeb – ja see tähendab inflatsiooni. Kui varud aga suurenevad seepärast, et kasvab nõudlus, raha kallineb ja tulemuseks on deflatsioon. Praegustes tingimustes on viimane risk reaalsem.

Seega on lihtne mõista, miks inflatsioonimäärad kõikjal alanevad. USAs langes inflatsioon 5,6 protsendilt 2008. aasta juulis 0,1 protsendile 2008. aasta detsembris, Euroopas aga 4,4 protsendilt 2008. aasta juulis 2,2 protsendile tänavu jaanuaris. Praegusel hetkel ei kannata veel ükski riik tõelise deflatsiooni all, kuid ka see võib kriisi süvenedes tulla.

Suund hindade langusele toob kaasa tõsiseid majandusprobleeme. Igas riigis on teatud hinnad kindlalt paigas: müüjad keelduvad hindu alla teatud taseme laskmast, sest madal tootlikkus ja ametiühingute palganõuded ei jäta selleks ruumi. Nii avaldub deflatsioonisurve osaliselt mahtude vähenemises, ja see süvendab kriisi veelgi.

Teiseks, isegi kui hinnad keskmiselt tulevad allapoole, tõstab deflatsioon reaalseid intressimäärasid, sest nominaalsed intressimäärad ei saa langeda alla nulli. Selle tulemusel muutub kapital ettevõtete jaoks kallimaks, mis vähendab investeeringuid.

Inflatsioon võiks tekkida vaid sellisel juhul, kui majanduste taastudes ei tõsta keskpangad intressimäärasid piisavalt kiiresti, jättes turud liiga likviidseks. Fedi puhul pole see tõesti võimatu, kuid EKP – mille ainsaks mandaadiks on hinnastabiilsuse hoidmine – ei saaks seda teha ilma, et seadusi põhjalikult muudetaks.

Tegelik oht, millega maailm veel mitme aasta jooksul silmitsi seisab, on deflatsioonisurve koos aina kasvava riigivõlaga. Heaks näiteks on siin Jaapan, mis on kannatanud deflatsiooni või peaaegu deflatsiooni all tervelt 14 aastat. Alates pangakriisi puhkemisest 1990.

aastal on Jaapan olnud likviidsuslõksus: keskpanga intressimäärad on olnud nullilähedased ja 1998-2005 langesid hinnad üle 4 protsendi. Valitsused on püüdnud august välja tulla, viies ellu ühe keinsianistliku puudujääki suurendava programmi teise järel – laenude osakaal SKPst oli mullu 171 protsenti, võrreldes 64 protsendiga 1991. aastal. Kuid abi on sellest olnud vähe ja Jaapan stagneerub endiselt.

Copyright: Project Syndicate, 2009.