Luba tapmiseks ei tohi anda

George SorosAvatud Ühiskonna ja Sorose Fondi juht

Eelmisel aastal saime haruldase kogemuse. Pärast investeerimispanga Lehman Brothers pankrotti septembris kukkusid finantsturud kokku ja vajasid kunstlikku hingamist. Midagi sellist polnud juhtunud 1930. aastate suurest depressioonist alates.

Krahhi eripära seisnes selles, et seda ei tekitanud väline faktor, vaid see tekkis finantssüsteemi enda sees, levides sealt siis juba üleilmsesse majandusse. See juhtus täiesti ootamatult: olid ju kõik veendunud, et finantsturud korrigeerivad end ise. Nüüd teame, et nad seda ei tee. Kuid kui enne läksime finantsturgude dereguleerimisega liiga kaugele, siis nüüd peame panema vastu soovile seda ülereguleerida. Kuigi turud pole täiuslikud, on ka järelevalvajad vaid inimesed, kes alluvad bürokraatiale ja poliitilistele mõjudele. Seepärast peab uusi reegleid looma nii vähe, kui võimalik.

Reformi tehes peab lähtuma kolmest põhimõttest. Esiteks peavad finantsvõimud võtma endale vastutuse selle eest, et varamullid ei kasvaks liiga suureks. Endine USA keskpanga juht Alan Greenspan on väitnud, et kui turud ei suuda mulle ära tunda, ei suuda seda ka võimukandjad. Isegi siis peavad finantssüsteemi regulaatorid endale selle ülesande võtma: kui nad eksivad, saavad turud anda neile tagasisidet ja nad saavad vigu parandada.

Teiseks eeldab varamullide kontrolli all hoidmine kontrolli mitte ainult rahapakkumise, vaid ka laenude kättesaadavuse üle. Parimad viisid selleks on panna paika nõuded marginaalidele ja minimaalsele kapitalile. Samamoodi peavad finantsvõimud varieerima omaosaluse suurust eluasemelaenude ja äripindade soetamiseks antud laenude andmisel, et vältida kinnisvaramulle.

Kolmandaks peame andma uue tähenduse tururiski mõistele. Tavapärane veendumus on, et turud otsivad tasakaalu, toimivad katkestusteta hindade arengus ja kõrvalekalded tasakaalust on suvalised. Selle tulemusel võib tururiskid võrdsustada üksikute turuosaliste riskidega. Kuni nad oma riske korralikult juhivad, on ka regulatsiooniorganid rahul.

Kuid turgudel esineb kõikumisi, millega üksikud turuosalised ei pruugi arvestada, kui nad usuvad, et nad saavad oma positsioonid mõnele teisele maha müüa. Riiklikud organid seevastu ei saa neid kõikumisi tähelepanuta jätta. Kui liiga palju turuosalisi satub ühele poolele, ei saa neist positsioonidest väljuda katkestuseta või koguni finantskrahhita.

Seega valitseb turul süsteemne risk, mida suurendab pangavarade kontrollimatu väärtpaberiteks pakkimine, mis oli hiljutise kriisi taga. Et see ei korduks, peavad pankade bilansis olevad väärtpaberid olema praegusest palju suurema riskireitinguga. Pangad peavad jääma väiksema võimenduse juurde ja alluma piirangutele selles osas, kuidas nad hoiustajate raha kasutavad.

Omavahenditega kauplemist rahastagu pangad enda kapitalist. Suurpankade puhul peavad võimud piirama ka pangasiseste kauplejate kompensatsioonipakette, et riskid ja preemiad oleks tasakaalus. Ka riskifondid ja teised suurinvestorid peavad olema järelevalve all.

Derivatiivide väljastamine ja nendega kauplemine peab olema vähemalt sama rangelt reguleeritud kui aktsiatehingud. Keelata tuleks nt maksevõimetuse vastu kindlustamise lepingud. Just need viisid põhja USA kindlustushiiu AIG ja pankrotistasid GMi. Kuna mõnel võlakirjaomanikul oli sõlmitud maksevõimetuse vastu kindlustamise leping, oli neil rohkem võita pankrotist kui ettevõtte kosumisest. Nende lepingute ostmine on sama hea kui soetada endale inimese elukindlustus, keda sul on luba tappa. Riigid peavad tagama, et selliseid lube kunagi kellelegi ei anta.

Luba tapmiseks ei tohi anda

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised