Arvamus: võrdsus ilus, ent reaalsuses kättesaamatu põhimõte

Millal on inimene rahul? Lätlaste hinnangul on normaalseks äraelamiseks kuus vaja 15 373 krooni (670 latti). Selleks, et täita kõik unistused, oleks aga tarvis juba 36 806 krooni (1652 latti) kuus.

Veebruaris läbi viidud USA miljonäride küsitlusest selgus, et pea pooled neist ei pea end enam jõukaks. Küsitlus hõlmas 1012 vähemalt miljoni dollarist kodumajapidamist. Kuigi keskmiselt oli perel 3,5 miljonit dollarit investeeritavat vara 306 000 dollarilise aastasissetuleku juures, ei pidanud 46 protsenti neist end jõukaks. Mittejõukateks pidanud tunneksid end jõukana, kui nende varad ületaksid oluliselt 7,5 miljonit dollarit.

Kõik on võrdlemise asi. Maailmapanga andmeil elab 1,4 miljardit inimest maailmas vaesuses. Pärast seda, kui Maailmapank kohandas vaesuse piiri ühelt dollarilt 1,25 dollarile inimese kohta päevas, suurenes vaeste arv märgatavalt. Aafrikas elab pool elanikkonnast allpool vaesuse piiri ning aastail 1981-2005 on nende hulk kahekordistunud - inimese kohta arvestatakse seal umbes 0,7 dollariga (8 krooniga) päevas.

Aga nemad on mustad ega lähe korda meile, kes me oleme, lõpuks ometi, valgete hulka arvatud. Rassiline vahetegemine ei ole kuhugi kadunud. Iga inglise sõduri hukkumine on globaalne uudis, millest teavitatakse ka eesti inimesi, iga nädal: "Praeguseks on Afganistanis 2001. aastast saati hukkunud 199 Briti võitlejat", "Afganistanis sai laupäeval plahvatuses surma juba 208. briti sõdur". Aga toksige Google'isse märksõna ‘rwanda tapatalgud' - kui palju tuleb vastuseid? 22. Ainukene artikkel eesti ajakirjanduses on "Rwanda tapatalgutel koguni 937 000 ohvrit". Iseloomulik on Ari Vataneni sõnavõtt Brüsselis 18. veebruaril: "Ma olin Prantsusmaal, kui Rwandas leidis aset veresaun - see märkus ei ole suunatud Prantsusmaa vastu, vaid selle eesmärk on näidata, kuidas meedia vahendab infot -, ent soolatüügas jalgpallitähe Zidane'i põlvel pälvis seal rohkem tähelepanu kui Rwanda tapatalgud."

Meil on suhteliselt rahulik ja akuutset nälga eriti ei märka. Mõnel on elu parem, teisel kehvem. Aga hea on Eestis elada roolijoodikul. Alates 1. juulist läksid lõpetamisele kõik kriminaalmenetlused joobes juhtimise asjus, kus alkoholijoove oli tuvastatud indikaatorvahendiga. Kuni 1,5 promilliga vahele jäänud tunnistati süütuks. Politsei tohib mõõta joovet vaid täppisalkomeetriga, et oleks võimalik karistada joobeastme järgi.

Politseiameti andmeil tabati juulis ja augustis 1526 joobes juhti, kellest 389 puhul oli joove 0,2-0,5 promilli. Sellist juhti võib (praegu veel) karistada maksimaalselt 6000kroonise trahvi või juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuueks kuuks.

Ka korduva purjuspäi vahelejäämise korral ei tohi sohvri nime avaldada. Vähe sellest: kohus ei saa kedagi lugeda korduvalt karistatuks, kui andmeid pole kantud karistusregistrisse. Seaduselüngast võidavad näiteks need, kes pole aastaid tagasi saadud trahvi tasunud ja kelle karistatus peaks seetõttu endiselt kehtima.

Purupurjus juht võib pärast protokolli koostamist ja politsei lahkumist oma autosse istuda ja edasi põrutada. Mõne prefektuuri politseinikud ei jäta jommis juhti metsa vahele, vaid viivad ta kainenema, ning politseinik sõidab ise roolijoodiku autoga ära. Seda tehes rikuvad politseinikud seadust, sest sõidukit tohib juhtida vaid omaniku volitatud isik.