Riigikogu ei suuda valvata kapo üle

Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon on moodustatud kaitsepolitsei tegevuse ja jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks. Samuti kontrollitakse politseiameti, piirivalveameti, kaitsejõudude peastaabi, justiitsiministeeriumi vanglate osakonna ja maksu- ja tolliameti uurimisosakonna tegevuse vastavust jälitustegevuse seadusele.

Intervjuu riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni aseesimehe Marek Strandbergiga.

Kohtule esitatakse tõendeid, süüdistusi, kohus kaalub neid ja probleemiks võib kujuneda pigem see, et tõendid on katteta. Minul pole aega, põhjust olnud Annuse kohtuasjadega tutvuda.

Jah, need ongi süüdistused, see on sõnavabaduse ilming. Teadmata, mis on see taust, aga paljud asjad, millele ta viitab on üsna kummalised. Et on sassi aetud erinevad Kangurid süüdistuses ja… ma ei oska öelda. Pean selles osas seisukoha kujundama, et kas siis ongi kohtule esitatud niivõrd vigased tõendid.

See ei ole tavapärane. Tegelikult ka kõrge korruptsioonitase, mida paljud on kogenud Eestis, ei ole tavapärane. Eelmisel nädalal toimus Belgias üle-eruroopaline järelvalvekomisjonide konverents, kus viimase kolme aasta jooksul on julgeolekuasutuste toimimine demokraatliku ühiskonna reeglite alusel. Brüsselis jõuti sinnamaani, et luuakse ühine klubi või organisatsioon, millega püütakse üles ehitada kogemuse vahetust ja kodanike õiguste vabadusele paremat järelevalvet. Selleks on praegu õige aeg.

Jah, sest probleeme on paljudes riikides. Paljud tunnistavad seda, et külma sõja järgselt on mõningad muutused toimunud. Konverentsil tõdeti, et järelevalve võiks olla selgem, mõistetavam ja kodanike huvides. Te küsite minu käest keerulist asja, ma ei saa kohtutoimikut hinnata. Kui vaadata Eesti järelevalve õigusi, siis need õigused on väga suured. Piltlikult öeldes võib komisjon (riigikogu nn kapo järelevalve komisjon – toim) igal hetkel sisse jalutada ükskõik millisesse julgeolekuasutusse. Ja tegeleda seal sellega, kas üks, teine või kolmas toiming on toimunud seaduse järgi. Kas kodanike põhiõigusi rikutakse seaduspäraselt või mitte, kas on olemas kohtuload jms. Küsite nüüd, miks komisjon seda siis ei tee? Sest komisjonil on kuus liiget, kaks ametnikku ja on selge, et antud hetkel seadus, mis võimaldab komisjonil järelevalveta ja ka eelarvelised võimalused, ei lähe kokku. Me ei suuda tegelikkuses kasutada ära väikestki murdosa sellest võimalusest teha järelevalvet.

Jah, aga see on olnud süsteemikindlalt eelarveküsimus. Toon ühe näite. Komisjon püüdis aastal 2007 ja 2008 ette valmistada jälitustegevuse automaatse järelevalvamise süsteemi. Oludes, kus meil on rohelised toimikud ja kogu pealkuulamise protseduurid on ju sekkumised mingitesse failisüsteemidesse, selle järelevalve automatiseerimine pole tehniliselt ülemäära keeruline töö, aga see jäi tegemata. Sest eelarvemahud vähenesid, riigikogu vähendas eelarvekulutusi ja see teema langes ära.

Seda, kas Toomas Annuse pealtkuulamine on olnud ebaseaduslik või mitte, seda järelevalve komisjon saab kontrollida ja ma võin kinnitada, et pistelised kontrollid on näidanud seda, et pealkuulamisaktid on toimunud kohtu loaga. Kui Annusel on soovi, siis pöördudes komisjoni poole, me oleme suutelised hindama ja kontrollima, kas pealkuulamistoimingud, mis teda on puudutanud, kas need on toimunud seaduse järgi või mitte.

Jah. Eestis annab seadus suuri võimalusi, kuid need võimalused tuleb ka ära kasutada, aga see eeldab tööd. Kui me võrdleme erinevate riikide parlamentide tööd ja kompetentsi, siis see on erinev. Vanemates riikides on see parem. Eestis on kuue fraktsiooni esindajad ja kaks inimest, kes töötavad komisjonis ametnikena. Võin tervemõistuslikult hinnata ja püüda analüüsida seda, mis infovahetuses toimub, kuid, kas ma olen julgeolekuasutuste süvaspetsialist, tean toimimismeetodeid ja oskan järelevalvata nende tegevuse üle, siis ma pean ütlema, et kindlasti on riigikogus ja ametnike seas palju pädevamaid inimesi. Täna tuleb tunnistada, et Eesti riigiasutuste järelevalvamise praktiline pool peaks olema teistsugusel moel.

Kõik avalikud diskussioonid selle teema üle toovad meile aina selgemini välja erinevad probleemid. Näiteks ka komisjoni esimees (Jaanus Rahumägi - toim) on hiljaaegu öelnud välja teravaid märkusi kaitsepolitsei suunas. Varjatud luuramisel ja infohankel ja analüüsil põhinev tegevus – seda pole ühiskonnas võimalik korda saata nii, et kodanikud ei kannataks. Parlamendi komisjon peab vaatama, et kannatuste hulk oleks väike ja pole ebaõiglasi kannatusi. Kogu avaliku diskussiooni hea tulemus on ilmselt see, et komisjon viib läbi nüüd ka kuulamisi. Ei saa öelda, et "mis seal ikka", seda tuleb võtta täie tõsidusega. Usun, et kohus on võimeline eraldama terad sõkaldest ja kohut mõistma sisuliste tõendite, mitte etteheidete alusel.

Märter on religioosne tegelane ja ma ei taha Annust kõrvutada kellegiga sealt. Robin Hoodi taust oli ju ka vastuoluline, ometi oli ta hea tegelane. Märterlus antud kontekstis oleks, et kõik ettevõtjad on head ja politseinikud pahad – ma loodan, et sellist religioosset olukorda Eesti ühiskonnas ei teki. Ma soovin Annusele jõudu ja edu, et ta suudaks oma seisukohti kaitsta ja kohtuvaidluses vastu pidada. See on vaevaline ja kohtus selgub lõplik tõde. Vaba ühiskonna ebamugavates valdkondades on tõe tekitamine valus ja väsitav, sõltumata selles, milline võib olla kohtuotsus – inimesed kannatavad ikka.

Ma väga loodan. Lõppkokkuvõttes – eks see ole näha.

Autor: Aivar Hundimägi, Kaisa Gabral