Kas aktsiate tagasiost on kasulik?

Huvitaval kombel on kõrgeima omakapitali tootlusega ehk kõige efektiivsem ettevõte Dow Jonesi tööstuskeskmises IBM. Olin tõsiselt üllatunud, märgates, et ettevõtte omakapitali tootlus on 70,8 protsenti. See number on äärmiselt kõrge.

Kõrge omakapitali tootluse taga on see, et IBM on pikka aega aktsiaid massiliselt tagasi ostnud. Sel moel on parandatud suhtarve.

Aastane kasumi kasv aktsia kohta on ikka kõrgem dollarites väljendatud kogukasumi kasvust.

Kuna tagasi ostetud aktsiad tühistatakse, pidurdab see omakapitali kasvu, millest tulenevalt on omakapitali tootlus kasumi suhtes kõrge. Lisaks suuremast aktsiate tagasiostust teatamisele tõstis ettevõte ka dividendi.

FactSet Research Systemsi andmetel on IBM kulutanud esimesel poolaastal aktsiate tagasiostuks rohkem raha kui mis tahes teine USA ettevõte. Kolmandas kvartalis kasvas IBMi aktsiate tagasiost mullu sama perioodiga võrreldes 168 protsenti.

Edukad ettevõtted seisavad dilemma ees. Kui kasvuks raha tarvis ei ole, võiks seda aktsionäridele tagastada. Raha tagastamine aktsionäridele on sageli parem kui ettevõtte tungimine uutele tegevusaladele, mis sageli võib tähendada seda, et kuigi häid ideid ettevõttes ei ole, eelistatakse ikka ise raha juhtida.

Mina eelistaks üldjuhul aktsiate tagasiostule dividende, kuna sellisel juhul saavad omanikutulu kõik aktsionärid. Aktsiate tagasiost näib töötavat siis, kui see ei jää ühekordseks tegevuseks, vaid on pidev pikaajaline protsess. Vastasel korral võib juhtuda, et ettevõte ostab aktsia hinna üles. Kui aga aktsiaturul meelestatus muutub ja aktsia hakkab langema, on aktsiate tagasiostust võitnud vaid need aktsionärid, kes aktsiaid müüsid.

Aktsiate tagasiostu teel raha tagastamist investoritele on ka nimetatud ettevõtte kõige ebalojaalsemate investorite motiveerimiseks. Ettevõtete poolt vaadatuna on päris erinev, kuidas maksustatakse aktsiate tagasiostu ja dividendide väljamaksmist. Sageli on ettevõtte seisukohast säästlikum dividendide maksmise asemel osta aktsiaid tagasi.

IBMi võib pidada edukaks aktsiate tagasiostjaks. Kuid sageli saab vastuse aktsiate edukuse kohta aastaid, et mitte öelda aastakümme hiljem.

Võtame näiteks USA suurpangad, mis ostsid kõrgete hindadega aktsiaid tagasi ning hiljem raskustesse sattudes emiteerisid võileivahinna eest massiliselt aktsiaid. Sellised tehingud, kus ettevõte ostab turu kõrgseisus aktsiaid tagasi, kuid languse järel raskustesse sattununa emiteerib uusi aktsiaid, hävitades ettevõtte väärtust, on aktsionäri seisukohast kehvad. Sellisel juhul ostab ettevõte (pank) aktsiaid kallilt ja müüb odavalt, kahju kannatavad aktsionärid.

Eestiski on börsiettevõtetelt aeg-ajalt tulnud uudiseid aktsiate tagasiostu või tagasiostuplaanide kohta. Vahest prominentsem neist oli Eesti Telekom, kes korduvalt aktsionäride koosolekutel võttis õiguse aktsiaid tagasi osta, kuid aktsiate tagasiostuni kunagi ei jõudnud. Küll aga oli tegu väärt dividendiaktsiaga.

Värskeim juhtum on Silvano FG, millel näib vaba raha olevat rohkem, kui seda edasi investeerimiseks vaja oleks. Seetõttu on ettevõte valmis ostma tagasi kuni kümnendiku aktsiatest. Kahjuks ei ole selgust, kas aktsiate tagasiost on ühekordne (selle aasta) aktsioon või on ettevõttel silme ees pikemaajaline aktsiate tagasiostmise plaan. Viimane oleks esimesest soodsam.

Allesjäävate aktsionäride seisukohast on kasulik, kui ettevõte ostaks aktsiad tagasi võimalikult madala hinnaga.