„Meie pole EASi toetusi taotlenud peamiselt minu tugevate vaadete tõttu selle osas, kuhu tõmmata piir valitsuse sekkumisele ettevõtluses. Samas, kui teised on seda teinud, ei saa ma seda tagasi hoida ega maha laita,“ rääkis Helenius.

See on Heleniuse sõnul nende otsustada, millise viisi nad oma toodete rahvusvahelise promo rahastamiseks valivad..

„Sellist tüüpi piirid,et missuguste tegevuste toetamine on lubatav ja missuguste mitte, on alati veidi hägused. Eks see on mõnes mõttes ka meedia ülesanne, et need teemad tõstatada ja tekitada avalikke arutelusid ja anda inimestele võimalus nende küsimuste üle mõtiskleda ning otsustada,“ arvas Helenius.

 Isiklikult on Helenius veidi mures vaid sellepärast, et inimesed ei muutuks liiga mugavaks ega hakkaks mõtlema, et pidevad riigipoolsed toetused ongi normaalsed.  „Seega pole ainult vajalik teha selgeks, missugused ettevõtted saavad kandideerida riigipoolsetele toetustele, vaid kuhu tõmmata piirid, milliseid valdkondi valitsus suudab toetada ja milliseid mitte,“ selgitas Helenius. „Vastasel juhul tekib oht, et satume libedale jääle ja muutume toetustest sõltuvaks.“

Kas peaks olema avalikustatud, millist tegevust konkreetselt rahastatakse? „EAS on Eesti mõttes väga laia tegevuskavaga institutsioon ja enamik vastuvõetavatest otsustest on oma olemuselt pigem tehnilised - nad peavad otsustama, kas äriideed on reaalsed, kas ettevõtte toetamine aitab kasvatada Eesti ekspordimahtusid,“ rääkis Helenius.

Samas ei arva Helenius, et laiem avalikkus peaks olema kursis kõikide tehniliste detailidega, kuid see peaks olema hoopis rohkem huvitatud EASi laiemast eesmärgist ja sellest, kuidas seda kavatsetakse täita.

„Liigne detailidesse sekkumine ei ole mõistlik ja ei anna mingit tulemust, kuna see muudab kogu süsteemi lihtsalt vähem töökaks, mis omakorda ei ole Eesti jaoks hea,“ rääkis Helenius.