Põllukraami hinnasõjad on usutavasti ajalugu

Sellel aastal rõõmustavad põllumehed kõige rohkem selle üle, et nii ajakirjandus kui ka tarbijad on lõpuks jõudnud arusaamale, et ka põllumajandus on klassikaline äri, kus on võimalik toime tulla vaid siis, kui tootmine on kasumlik.

Tõusnud on nii teraviljahinnad krooni võrra, samuti ka piima hind jaanuari neljakrooniselt tasemelt 4,70-ni, mis teeb aasta keskmiseks hinnaks 4,25 krooni, kuid samas on kõvasti kallinenud ka põllumeeste sisendid (sööt, väetis, maarent jne), mis sööb suures osas toidutoorme hinnatõusu ära. Kuid abiks on see hinnatõus ikkagi, sest aitab vähendada eelmise aasta võlgu. Statistikaameti andmetel oli põllumajandussektori kogukahjum eelmisel aastal ligi 2 miljardit krooni. Sektori võlakoorem on vähenenud ka seetõttu, et pangad on andnud uusi laene väga pika hambaga.

Meie valitsejad pole ilmselt aru saanud toidu strateegilisest tähtsusest riigile, sest see vähenegi, mis on oma riigi teha - täiendav ELi lubatud siseriiklik otsetoetus - oli sellel aastal jällegi võimalikust 150 miljonit krooni väiksem. Nagu külm dušš tabas toidutootjaid ka pärast Toompea väljaastumist karistusena välja käidud eridiislikütuse aktsiisitõus, mis on Brüsseli nõutust tunduvalt suurem ja suurem ka ELi keskmisest.

Ma ei saa aru, millist põllumajanduse struktuuri valitsus soovib: kas tuleks valdavalt toetada neid, kes toodavad toitu turule, või vaid väiketalusid, kes samuti teevad tublit ja rasket tööd, kuid annavad toidutoodangust vähem kui 10%. Minu arvates on toetusmeetmed väiketootjate poole kaldu.

Tehnika ostmise toetuse juurde toidutootjal, kellel on üle kümne töötaja, asja ei ole. Samuti on laudainvesteeringu suuruseks eelarveperioodil tootja kohta 7,8 miljonit krooni, olenemata sellest, kas laudas 100 või 1000 lehma. Investeering ühe looma koha kohta ligineb aga 100 000 kroonile.

Piimatootmisse, mis on Eesti põllumajanduse lipulaev, on taasiseseisvumise algusest investeeritud ligi 2,5 miljardit krooni, 40% lüpsilehmadest on uutes lautades, kus ka sõnnikumajandus vastab rangetele euroliidu nõuetele.

Kuna Eesti riigis enam keegi lüpsjaid ei koolita, on põllumehed, hambad ristis, soetanud üle 50 lüpsiroboti, millest üks maksab ligi 2 miljonit krooni. Kas probleemiks on ka see, et juba praegu on ligi veerand piimafarmidest väliskapitali omanduses ja see protsent tõuseb, jäägu tarbija otsustada.

Millest oleks abi? Eelkõige riigiisade arusaamisest ja selgest väljaütlemisest, et toit on Eesti riigile strateegiliselt tähtis ja põllumees on meie riigile sama oluline kui näiteks õpetaja, arst, sõjaväelane või politseinik.

Suur abi oleks ka toiduainete käibemaksu alandamisest, siis jääks nii maale kui ka toidutöötlemisse rohkem raha. Abi oleks ka tööjõumaksude vähendamisest, kas või astmelise tulumaksu kaudu, sest põllumajandussektori palgad on pingereas alumises otsas.

Põllumees soovib eelkõige mõistmist ja hindade stabiilsust, samuti tarbijate ostujõu suurenemist ja kodumaise toidu eelistamist. Tarbijad võiksid kas või siirupivee Coca-Cola hinda vaadates endale ausalt tunnistada, kas piima ja leiva hind on ikka tõesti väga kõrge.

Ega põllumehed jonni jäta, sest nad on natuke kohtlased inimesed, kelle töörõõm ja teadmine, et ilma toiduta ei ela keegi, kaalub tihti üles masenduse, mis tekib maksmata arveid sortides ja kaaludes, millised neist veel ootamist kannatavad.