Eurole üleminek läheb kulukaks

Swedbanki juht Priit Perens vastas eile Äripäev Online'i lugejate küsimustele.

Kui palju eurole üleminek pangale maksma läheb ja kas osa neist kuludest lükatakse ka klientide kaela?

Ülemineku kulud on ca 10 miljonit eurot. Need ei liigu mingit moodi kliendi kaela, vaid need maksab pank ise kinni oma eelarvest.

Mis on teie suuremad hirmud seoses ülemineku tehnilise poolega?

Ilmselt kardan kõige rohkem seda, et keegi meie töötajatest, kellel on täita aastavahetusel tähtis roll, võib haigeks jääda. Aga kardan ka seda, et miski on meil testimisel kahe silma vahele jäänud, mis võib mõjutada üleminekuprotsessi sujuvust.

Kui palju inimesi teil aastavahetusel tööl on?

Eurole ülemineku juhtimiseks ja korraldamiseks on Swedbankis loodud staap. Uusaastaööl (ning ka vahetult enne ja pärast) on Balti riikides tööl ligi 300 inimest. Lisaks on suur hulk inimesi kodus töövalmiduses.

Kas Teie arvates peaks Eesti kroonid (rahatähed ja mündid) alles hoidma, et pärast euro kadumist saaks need uuesti kasutusele võtta?

Kuna keskpank on lubanud Eesti kroone kuni nende eksistentsi lõpuni olemasoleva kursiga vahetada, on tegemist turvaprobleemiga. Valvamine on üsna kulukas lõbu. Kui sellele oleks sobiv tehniline lahendus, võiks seda ju kaaluda.

Teadaolevalt omavad pangad hoobasid, millega suunavad majandust. Kas pangad peavad kandma vastutust pankade tegevuse kaudu moondunud majanduskeskkonna eest?

Jah, me ju kanname! Me olema selle eest vastutanud ca 5,4 miljardi krooniga. Nii palju oleme me teinud eraldisi laenukahjumite reservi alates 2009. aasta algusest.

Kas peate inimlikult õigeks seda, et pankadel on õigus raha luua "lihtsalt õhust", laenates arvutiekraanidel numbreid, millel pole mingit katet?

Kommertspangad osalevad rahaloomes ning teoreetiliselt on kommertspankadel võimalik luua 6 või 50 korda (ehk 1/reservimäär) rohkem raha, kui keskpanga poolt on emiteeritud (mitte rohkem kui hoiuseid). Kuid sellel rahal on alati kate (pank laenab välja seda raha, mis tal olemas on (klientide hoiused, võetud laenud teistelt pankadelt)).

Praeguse finantskriisi on esile kutsunud ohjeldamatu odavate laenude pakkumine. Kas laenude andmisel peaks ka selline regulatsioon kehtima, nagu on kaubanduses dumpinghindade keelamine?

Finantskriisi põhjustas tõepoolest ühelt poolt pankade pakutav odav raha, teiselt poolt ühiskonna valmisolek neid laene võtta. Arvan, et laenuhinna määramine regulaatori poolt ei ole mõistlik. Küll aga jälgib regulaator laenuportfelli potentsiaalset riskisust ja ettekirjutusi panga kapitalivajaduse suhtes. See peaks tegema põhjendamatult madala hinnaga laenamise mingi perioodi pärast pangale finantsiliselt raskeks. Seega kaudselt selline regulatsioon ka toimib.

Swedbanki investeerimisfondide juht Agnes Makk tõdes hiljuti, et panga pensionifondide tootlus jääb alatiseks konkurentide omast viletsamaks. Kas see on tõesti Swedbanki ametlik investeerimisstrateegia või Maki soolo?

Minu teada oli see intervjuu tehtud telefoni teel. Arvan, et Agnes Makk kogemata eksis sõnade seadmisel ja pidas silmas, et me ei soovi võtta turu suurimat riski, st tõenäoliselt ei hakka me ka pakkuma turu kõrgeimat tootlust.

Swedbanki pensionifondide tootlus jääb LHV omadele tublisti alla ja olete kaotanud palju kliente. Kas on loota järgmisel aastal aktiivsemat tegutsemist?

Uute liitujate turuosa on ületanud meie ootusi - 11 kuu tulemus on 55% ehk üle poole uutest liitujatest liitub meie fondidega. Samas on muidugi ka lahkujaid. Osalt on see seletatav turuosa suurusega, aga on ka inimesi, kellele ei sobi meie pakutav riskiprofiil ning kes soovivad seetõttu fondi vahetada. Samas oleme kontakteerunud ka kõikide lahkujatega ja meie tunnetus näitab, et ca 20% ei ole aru saanud, mida neile kaubanduskeskuses müüdud on, ja pöördub meie poole tagasi.

Autor: ÄP