Energiasääst on kõige odavam energiaallikas

Viimastel kuudel on energiadebatis tagaplaanile jäänud energia kokkuhoidmine. Piltlikult käitub Eesti riik energiapoliitikas praegu peremehena, kes, selle asemel et majal uksed-aknad kinni panna, et soe välja ei pääseks, lisab hoopis puid koldesse. Riigil puudub arusaamine energia kokkuhoiu potentsiaalist, pole sellele vastavaid pikaajalisi eesmärke ega poliitikameetmeid. Samuti pole omavahel ühtseks tervikuks seotud energiamajanduse nõudluse ja pakkumise pool.

Eesti energiamajandus on tohult raiskav. Kui te seda lugu hõõglambi valgel loete, siis tasub teada, et 99 protsenti Narva kateldes ahju mineva põlevkivi energiast on selleks hetkeks erinevate kadude tõttu raisku läinud. Kaks kolmandikku kaob ahjus põletamisel, kümmekond protsenti elektrienergia edastamisel ning ülejäänu soojusenergiana hõõglambi põlemisel.

Soojamajanduses on lood natuke paremad kohtades, kus kaugküttevõrgud on moderniseeritud ning kütmine toimub koostootmiserežiimil kohalikust küttest. Soojavaldkonnas on kaod suured just lõpptarbija juures hoonete madala soojapidavuse tõttu.

Vaatamata tulistele vaidlustele energiamajanduse tuleviku üle pole riik raiskamise lõpetamisega algust teinud. Samas, ehkki riigi eestvedav roll on äärmiselt oluline, on suuremastaabiliste kokkuhoiumeetmete rakendamiseks vaja kaasata ettevõtjaid, iseäranis aga energiatootjaid.

Praegu tuleb energiatootjate kasum suuremast elektri või soojuse läbimüügist. Ent energiaäri saab väga kasumlik olla ka siis, kui tarbijatel aidatakse nende vajadusi valguse ja soojuse järele rahuldada energiat kokku hoides.

Kaks huvitavat praktikat, mille rakendamist koostöös ettevõtjatega võiks ka Eestis arutada, väärivad äramärkimist.

Mitmes ELi liikmesriigis, nagu näiteks Suurbritannias ja Taanis, lepib riik suuremate energiatootjate või -müüjatega kokku fikseeritud ulatuses energia säästmises. Kokkuhoidu võib saavutada nii energia muundamisel näiteks soojuse ja elektri koostootmisel, edastamisel kasutades näiteks uudseid tarkade võrkude lahendusi kui ka tarbimisel. Peaasjalikult on aga põhirõhk just lõpptarbija juures saavutataval kokkuhoiul. Suurbritannias näiteks on seatud sihiks osa kokkuhoiust saavutada madalama sissetulekuga tarbijate juures, sest nende võimekus elektrit vähem tarbivaid kodumasinaid osta või kodu soojapidavusse investeerida on madal.Skeem on tootjatele kasulik, sest energia kokkuhoid on sageli odavam kui uute tootmisvõimsuste rajamine ning ülejäävat elektrit saab kasumlikult turustada. Meede on osutunud sedavõrd tõhuseks, et eesmärgid täidetakse reeglina 100 protsenti ja energiasäästu sertifikaatidega kauplemise vastu on elav huvi.

Analoogne praktika pärineb USAst . Kroonilises energiapuuduses vaevlev California osariik otsustas luua süsteemi, millega energiatootjad leiavad viisid, kuidas energiat vähem ja säästlikumalt tarbitaks, ning sellega pääsevad tootjad uute tootmisvõimsuste rajamisest. Kokkuhoitud megavatte hakati kutsuma negavattideks ning nendega kauplemine on loonud ulatusliku energia kokkuhoiuga tegelevate ettevõtete võrgustiku mitmes USA osariigis.

Energiasäästuettevõtted. Lõpptarbija juures kokkuhoiu saavutamiseks tuleks igati soodustada energiateenusettevõtete loomist, mis võtaksid riskid ja laenud enda kanda ning rakendaksid kõik vajalikud kokkuhoiumeetmed ise. Nii näiteks Saksamaal, Suurbritannias, Taanis ja USAs tegutsevad ettevõtted teenivad tulu tarbijate juures saavutatud energiasäästust.

Eestis oleks vaja, et riik seaks paika regulatiivse raamistiku ning võimaldaks kohaldada näiteks KredExi instrumente energiateenusettevõtetele. Kasu neist meetmeist on nii riigil, ettevõtjail kui ka tarbijal. Ühelt poolt säästetakse uute tootmisvõimsuste arvel, paraneb inimeste elukeskkond ja vähenevad küttearved, teisalt luuakse töökohti ja säästetakse loodust. Kuivõrd investeering energiasäästu on reeglina odavam kui uute energiatootmisvõimsuste ehitamine, siis on kõigile kasulikum, kui osa tootmisvõimsustesse planeeritud miljarditest energia kokkuhoidu investeerida.