Lood võimatusest

Mis on ühist ühel meremehel, mägironijal ja vaimuhaigla patsiendil? Nad kõik viibisid äärmuslikus olukorras ja muutsid või muudavad ehk siiani end ümbritsevate või nende lugu kuulnud inimeste elusid.

Seda nädalat iseloomustab hästi sõna "tõsielulisus". Kinodesse ja teatrisse jõuab mitu eriskummalist, elulist, traagilist, kurba, ent samas õpetlikku ja inimvõimete piire kompivat lugu. Kahest neist on film vändatud, üht aga hakatakse teatrilaval mängima. Kaks neist on mõnevõrra isegi helge lõpuga, üks karm ja traagiline. Kaks neist räägivad inimestest, kes elasid paljude aastakümnete eest, üks peategelane on veel elus.

Viimasena mainitu on 35aastane mees nimega Aron Ralston, kes tegeleb mägironimisega. Tema lugu inspireerib ilmselt ka temast vändatud mängufilmi "127 tundi" nägemata. See räägib piinarikastest minutitest, kui ta kanjonisse kinni jäänuna pidi tegema karmi otsuse, kas anda alla ja surra või lõigata otsast oma käsi, mis oli kaljurahnu vahele kinni jäänud, püüda leida abi ja päästa nii oma elu. Et mees siiani elavate kirjas on, annab aimu, millise valiku ta tegi.

Elamuse pakub kindlasti ka sellest nädalast kinodesse jõudev "Printsess", mis samuti saanud ainest otse elust enesest, täpsemalt vaimuhaiglast üle lahe. Karmima lõpuga loo jutustab publikule aga draamateatri uus lavastus "Hirmus veretöö Läänemerel", mille pealkiri selle sisu juba mõneti reedab.

Kaks esimest annavad ehk inspiratsioonikillu, viimane mõtteainet. Need lood kinnitavad, et võimatutest olukordadest on alati olemas väljapääs. Kui midagi võimatut üldse olemas ongi?