Ettevõtjate tung riigikokku - on see riigile hea või halb?

Tänane Äripäev kirjutab, et tervelt iga seitsmes riigikokku pürgija on ettevõtja, ja kui nad kõik valituks osutuksid, võiks tulevane riigikogu vaid ettevõtete omanikest koosnedagi. Äripäeva arvates on ettevõtjate kandideerimine igati tervitatav. Sest mida rohkem erinevaid vaateid, seda suurem tõenäosus, et iga valija leiab omale soosiku. Ning et nii mõnigi ettevõtjaile muret tekitav ilming me majanduses saab kaardistatud. Ehk koguni parandatud.

Tegelikult on ettevõtjate kandideerimine loogiline - juba sõna ettevõtja ise viitab ettevõtlikkusele. Kes siis veel ette peaks võtma kui mitte ettevõtja? Kuid jätkem keelenaljad. Miks ettevõtjad siis riigikokku pürgivad?

"Mind teeb murelikuks maaelu hääbumine," ütleb Arno Kirsimäe (Keskerakond), kelle arvates tuleb õhuke riik paksemaks kasvatada ja ettevõtte tulumaks kiiremas korras taastada. Andres Mõis (Reformierakond) tahaks võidelda väikeettevõtjate õiguste eest: "Pangad teevad väikeettevõtjatele liiga ja seda tuleks ohjeldada." Meelis Mõttus (IRL) nimetab põhjuseks Eestis lokkava "vusserdamise ja susserdamise". Rein Pihlari (Iseseisvuspartei) põhjus on aga õige iseäralik - tal pole muidu kedagi valida! "Olemasolevad suurparteid ei väljenda enam minu vaateid. Nüüd on mul võimalus valida vähemalt kas või iseennast," põhjendab ta. Parteituna sotside nimekirjas kandideeriv Indrek Tiido aga tunneb, et tänu oma vanusele ja elukogemusele saab ta ühiskonnale kasulik olla. Tiido möönab siiski: "Ma peaks olema suhteliselt naiivne, kui ma eeldaks oma kandidatuuri seades, et ma osutuksin riigikokku valituks."

Äripäeva arvates kasutatakse ettevõtjaid lihtsalt häälepüüdjatena, peibutuspartidena. Sest eks ole ettevõtjad siiski omas vallas, ehk isegi maakonnas, teada-tuntud inimesed, nad annavad paljudele tööd ning nende teod, eriti nende ettevõtmiste tulemused, on ju näha. Ning mis põhiline - kui ettevõtja suudab kasumit teenida, on ta järelikult asjalik inimene ja teab, mismoodi elu edasi võiks minna, võib valija mõttekäik olla.

Tõsi, artiklist selgub ka, et pea viiendik neist kandideerijaist ei ole kõige seadusekuulekamad. Sellest kõnelevad nii maksuvõlad kui ka esitamata aruanded. Kindlasti on neil (ja teistel) veelgi luukeresid kapis klõbisemas. Näidake üht ettevõtjat, kes poleks elus kordagi kas või lihtlabasele maksude optimeerimisele läinud. Ja oletagem nüüd hetkeks, et riigikogu koosnekski vaid ettevõtjaist. Kas nad ruttaks omale teada olevaid seaduseauke lappima? Optimeerimisvõimaluste kinnikeeramisele? Kahtlane. Mis kasu siis oleks ettevõtjaist riigikogus? Stereotüüpne mõtteviis on, et ettevõtja lähtuks ka riigi asjade ajamisel pragmaatilistest, rahalistest kaalutlustest. Kuid kas seegi riigi seisukohalt hea oleks - riik ei tohiks olla ju pelgalt kasumit taotlev kodanike ühendus, ta peaks suutma kanda ka selliseid rahalises mõttes kahjumlikke funktsioone, nagu laste koolitamine, nõrgemate ja väetimate abistamine, iseseisvuse ja korra kaitse, hädaabi ja palju muud.

Siiski on hea, et kandideerijate ring nii lai on - see näitab, et ettevõtjal pole oma riigist ükskõik. Kuigi jah, lõpptulemust see ilmselt ei mõjuta - on enam kui kindel, et kaalukama osa tulevasestki riigikogust moodustavad ikka igihaljad poliitstaarid ning usinad parteisõdurid. Ning elu läheb vana rada pidi edasi.

Autor: ÄP