Armastus on rämps, ent ilma selleta ka ei saa

"Vaata, ma kukun" käsitleb noorte elu, ent pakub mõtlemapanevat ainest ka vanemale publikule. Ja kui suudetakse ära kannatada veniv algus, pakub see pessimismi kalduv lavastus meeldejäävalt positiivse elamuse.

"Vaata, ma kukun" käsitleb tviinide põlvkonda ja nende probleeme - põlvkonda, kes on kasvanud üles arvuti taga ja mõtleb megabaitides, kes kasvab kiiremini suureks, omab rohkem informatsiooni eelnevaist ja esitab seetõttu ka rohkem küsimusi ümbritseva kohta.

Samas omab ka rohkem võimu ja vabadust tegutsemiseks, tunneb suuremat vajadust tegutsemiseks ja muutuste järele, kui miskit näib olevat vastukarva. Kuid siinjuures jääb siiski alles üks probleem - maailma paremaks muutmiseks tuleb alustada iseendast, kuid selle teadmiseni jõudmine on tviinidel sama raske kui teistel noortel enne neid.

Eelkõige räägib see aga igivanast teemast - armastusest. Sellest segasest seisundist, mis lööb pea segi ja vahel ka selgeks. Sellest, et armastus on alati liikuma panevaks jõuks - kõik, mis me teeme, tuleneb sellest.

Läbi noorte probleemide ja tegevuse heidab see pilgu ka meie ühiskonna valupunktidele - tibistunud ja pealiskaudsele maailmavaatele; selle vastandina depressiivsetele persoonidele; suhtlemisprobleemidele, mis tulenevad meie kalduvusest elada oma elu virtuaalses keskkonnas; ja sellisele populaarsele teemale nagu seda on enesetaputerrorism.