Lembit Kolk: iga uus ministersoovis politseid muuta

Siseministrite sage vahetumine on olnud politseile probleem, sest iga minister üritas midagi muuta, ütles aastail 1992–2003 politsei eriüksust K-Komando juhtinud Lembit Kolk.

Miks on Eesti politseijuhid tihti vahetunud? On selline kiire verevahetus olnud ametile hea või halb?

Algaastatel sõltus sage vahetumine eelkõige poliitikutest – vahetusid nii peadirektorid kui ka siseministrid. Miks see nii oli, tuleks küsida just poliitikute käest. Algaastatel sai ju iga tubli parteitegelane kas või ministriks, kui tal selleks soovi oli, ja valis enda jaoks sobiva peadirektori, enamasti koos üsna suure kaaskonnaga.

Minu mälu järgi saabus rahulikum aeg Harry Tuule ajal, kui kehtestati viieaastane ametiaeg. See oli stabiliseerimise mõttes hea, kuid selles peitub ka ohtusid. Kui valik osutub nõrgaks või ebapädevaks, siis on väga raske sellisest inimesest vabaneda.

Kahjuks asub iga uus minister õige pea mingisse arengufaasi jõudnud süsteemi reformima, võib-olla soovist jätta oma eelkäijast parema mulje või mingil muul põhjusel. Selleks võivad olla poliitilised koalitsioonilepped ja neis sisalduvad lubadused, vajadus raha kokku hoida, aga kindlasti ka soov süsteemi paremaks ja töökindlamaks muuta.

Kahjuks on nelja-aastane periood liiga lühike, et minister saaks alati õigeid otsuseid teha ja süsteemi tervikuna näha, liiatigi kui nõuandjateks valitakse endale meelepäraseid inimesi.

Kõrgelennulised ametinimetused ja struktuurid ei kindlusta kahjude vältimist, kui töö sisusse ei süveneta. Nii ministeeriumis kui ka politseiametis on ju olemas pikka aega oma tööd hästi teinud spetsialiste, kelle arvamust tuleks tingimata kuulata, isegi kui neid ühel või teisel põhjusel edutada või avalikult tunnustada ei saa.

Kuidas on politseijuhtide tööd mõjutanud kiire siseministrite vahetumine – lausa 19 siseministrit on olnud sel perioodil Eestis?

Sage vahetumine ja pidev reformida tahtmine ei mõjunud kogu süsteemile hästi – see kulutas nii inimesi kui ka süsteemi ennast. Minu ajal oli mitmeid koondamisi, mille järel õige pea veel suuremal hulgal ametnikke kabinettidesse tekkis, nende hulgas ka hiljuti koondatuid, kes olid oma koondamistasud kätte saanud. Mis sellise asja mõte oli, on minule arusaamatu, aga rahale oleks saanud ju parema otstarbe leida.

Kuivõrd on politseijuhid olnud poliitiliselt või sõpruskonnast mõjutatavad? Näiteks kuivõrd on politseijuhid olnud sõltuvad siseministrite soovidest ja nõudmistest?

On olnud igasuguseid mõjutusi, mis enamasti on oma alguse saanud poliitikast, puudusteta pole ükski erakond. Vahepeal oli periood, kus turvafirmade juhid pidasid oma nõupidamisi lausa siseministeeriumi ruumides, kus said ka teatud siseinfot. Ma ei ütle, et turvafirmasid ei tohi kaasata politseitöö toetamisse, kuid selline koostöö lõi võimaluse, et mõnes situatsioonis võis riiki teeniv politseinik sattuda vastamisi erafirma turvamehega. Õnneks on see ebameeldiv periood juba ammu lõppenud.

Kuidas hindate meie seniste politseijuhtide mainet ja autoriteetsust? Mitmeid politseijuhte rahvas ilmselt ei mäleta, ka pole mitmed neist hiljem sugugi muljetavaldavat karjääri teinud. Miks?

Maine ja autoriteet on kaksikvennad. Eks politseitööl nagu igal teiselgi elualal on kõige olulisem soov oma tööd hästi teha, seda sügavuti tundma õppida, ennast täiendada ja harida. See peaks andma päris hea tulemuse. Kui juht on ka piisavalt karismaatiline ning oskab oma alluvate tugevaid külgi märgata ja neid esile tõsta, siis peaks tulemus olema ju suurepärane. See on muidugi ideaalis nii, tegelik elu sellega sageli kokku ei lähe.

Autor: Piret Reiljan, Indrek Kald