Anvelt: õhtul ei teadnud, kes hommikul ametis on

Piret Reiljan, Indrek Kald 11. detsember 2011, 17:07

Politseiameti juhi amet muutus kindlamaks 1990ndate teises pooles, kui poliitikud leppisid kokku, et peadirektori ametiaeg on viis aastat. Enne seda viskasid politseinikud nalja, et hommikul tööle tulles tasub valvelauast küsida, kes täna peadirektor on, meenutab ekspolitseinikust riigikogu liige Andres Anvelt.

Mis põhjusel on politseijuhid kiiresti vahetunud ja pole olnud stabiilsust?
Kui vaatame, millal vahetumine toimus, siis see oli 1990ndatel. Mäletan väga hästi, et meie välispartnerid heitsid ette, et mis teil seal toimub, nemad tahavad Eestiga normaalset koostööd teha, aga kunagi ei tea, kui hommikul lennukile istud, kes kohale jõudes ees ootab.

1990ndate teisel poolel kinnistus kultuur, et ameti peadirektor ei pea olema kindlasti ühe või teise parteiga seotud. Mõistus jõudis kohale. Viimane mitte täit aega ametis olnud peadirektor oli Ain Seppik, järgnes juba Harry Tuul, kes oli minu meelest oma täisaja ära.

Kas poliitikute mõjutatud aeg jääb 1990ndatesse või on see ka viimase aja probleem?
Ei ole tegelikult. Kui poliitik ei suuda üldse mõjutada mingeid protsesse, siis on ta niisama tühikargaja. Aga poliitiline mõjutus peab toimuma ameti või ametniku töö objektiivse hindamise kaudu. Kusjuures, viimasel ajal olen ma täheldanud isegi pigem vastupidist probleemi ja nii mõnigi minister võiks olla mõne ametiga radikaalsem – kui 1990ndatel kartsid ametite juhid ministreid, siis nüüd kardavad ministrid tihti ametite juhte.

Väga oluline asjaolu, mis muutis ametite juhtide väljavahetamist, oli see, et 1990ndate teisel poolel jõudis meie seadustesse piirang, kui kaua näiteks peadirektor võib ametit juhtida. Politseiameti peadirektori puhul on see viis aastat ja maksimaalselt kaks korda. Kuigi see on pelgalt ülemine piirmäär, siis see ikkagi näitab, et politsei juhte ei panda ametisse poliitilise tahte järgi, vaid pikemaks perioodiks.

Politseiameti juhid ei ole praegu ega pole olnud ka varem arvamusliidrid, keda ühiskonnas respekteeritakse või ka tuntakse. Mis võib selle põhjus olla?
Tol ajal ei saanudki tahta, et kujuneks välja arvamusliider. Keegi esiteks ei julgenudki kujuneda arvamusliidriks, sest siis ta võinuks mõnele poliitikule tekitada ebamugavustunde, et ameti juht on suurem arvamusliider kui poliitik. Tänapäeval võiksid muidugi ametite juhtidest kujuneda välja sellised, mitte emotsionaalsed, vaid objektiivsed arvamusliidrid, kes räägivad ühiskonnas rohkem kaasa. Küüdi puhul on see probleem. Näiteks maksuameti juht Enriko Aav on tunduvalt suurema kõlapinnaga avalikkuses kui politseiameti peadirektor.

Kas Te oskate tuua üheksast senisest politseijuhist esile kellegi, kes on olnud kõige säravam ja karismaatilisem?
Ain Seppik. Tema ikkagi ka tollal, kui ta oli politsei peadirektor, oli meedia tähelepanu all teatud karisma ning julgete väljaütlemistega. Võib-olla seetõttu ta ei sobinudki ministritele.

Siin on muidugi üks asi, mis on minu subjektiivne arvamus. Kui vaatame politsei peadirektorite tausta, siis Ain Seppik oli viimane peadirektor, kellel oli uurija või ütleme kriminaalpolitsei taust. Alates Harry Tuulest, tema kaasa arvatud, on olnud kõik politsei peadirektorid tegelikult korrakaitselise ehk nn konstaabli taustaga. Viimaseid on ka tegelikult poliitikutel lihtsam aktsepteerida, sest nemad lähtuvad põhimõttest "vait olla ja edasi teenida". Neil on käsuliin palju konkreetsem, kui näiteks kriminaalpolitseinike puhul. Seetõttu pole ehk välja kujunenud ka mingeid erilisi arvamusliidreid.

Mis juhtum oli nende punaste vormirõivastega, mida irooniliselt meenutatakse?
Punased pintsakud tulid minu mäletamist mööda Jaan Tootsi ajal, kes oli vahepeal peadirektori kohusetäitja. Nende punaste pintsakutega tekkis muhelus rahva seas. Ma olen ise juhtunud olukorda, kus toimus Eesti politsei juhtide kohtumine Venemaa kolleegidega Mõõkkala restoranis ja Ain Seppik, kes oli siis kas uurimisameti juht või peadirektori asetäitja, jäi oma punase pintsakuga ukse juurde ning vene pätid tulid sisse ja viskasid talle joped kätte, panid veel jootraha ka. Arvasid, et tegemist on šveitseriga.

Kuidas praegune juht Raivo Küüt ühendatud ameti juhtimisega hakkama saab?
See on ausalt öeldes päris suur probleem, sest me täpselt siiani ei tea, kas kiire ühendamine oli õigustatud. Tema oli muidugi täideviija, ma üldse ei ütle, et tema oli eestvedaja. Ma arvan, et talle lihtsalt öeldi, et sa pead selle ära tegema.

Pean kurbusega tõdema, et mingil määral on see ootuste ja lootuste purunemise periood. Lootused uue ühendatud ameti suurele võidukäigule pole täitunud. Organisatsiooni sees on tekkinud frustratsioon, on olnud ka sisemiste mässude periood, mis on negatiivselt mõjunud organisatsiooni sisemisele kultuurile.

Nüüd tuleb palju vigu parandada. Kogu lugupidamise juures Raivo Küüdi vastu ütlen, et ta on lasknud bürokraatial võimutsema hakata.

Mis see põhjus lühidalt on, et reform on läbi kukkunud, mis on valesti tehtud?
Ma ei saa öelda, et ta on läbi kukkunud, tagasi pöörata pole seda mõtet, aga peaks parandama ja täitsa teistmoodi lähenema. Põhjus on selles, et kolme ameti ühinemisel pandi esmatähtsale kohale pealiskihi juhtimine, ei mindud süvitsi iga üksuse tegevuseni välja, kuidas neid paremini korraldada.

Pandi ametid kokku ja kõige suurem muutus on see, et kolme ameti peale on kohutavalt suur koordinatsiooniosakond. Hea näide on see, et ta on umbes kümme korda suurem siseministeeriumis olevast poliitika kujundamise ja juhtimise üksusest, kes kavandab sisejulgeoleku poliitikat.

Meil on tähtsad ülemused, palju medaleid, tähtsaid üritusi, aga allpool on seisev vesi. Potjomkini küla väljapoole ehitamist on väga palju. Üle peaks vaatama kogu politsei juhtimise. Aeg oleks väga tõsiselt vaadata nii sise- kui ka kaitseministeeriumis, et valdkonnad, nagu politsei ja pääste, oleksid väga edukalt juhitud ka ministeeriumi osakonna tasemel, selleks ei pea olema nii amet kui ka terve hunnik ametnikke ministeeriumis, kes üksteist dubleerivad. Seda ei juleta ette võtta, sest see on pikk protsess, mis võib kesta kauem kui ministrite valitsusaeg.

Keskkriminaalpolitsei taastamist olete meedias kommenteerinud kui positiivset sammu. Miks see oluline on?
Mind võib süüdistada, et vana keskkrimka direktor ja muidugi oma ihupesu on kehale lähemal, aga kui võtame reaalselt, siis väikse Eesti puhul ei saa muud moodi tõsiselt varjatud kuritegevusega võidelda kui üleriigilise struktuuriga. Ainuüksi meetodid ja vahendid on nii kallid, et pole võimalik lubada neid kõigile neljale prefektuurile. Raskete kuritegude uurimine tsentraalselt, omades tugiisikuid üle Eesti, on möödapääsmatu. Varem või hiljem me pidime selle juurde tagasi tulema.

Sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Andres Anvelt töötas aastail 1993–2003 keskkriminaalpolitseis, sellest viimased kolm aastat asedirektori ja direktorina.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. December 2011, 17:08
Otsi:

Ava täpsem otsing