Kui teeks nii, et täna ei räägi korruptsioonist, elamislubade skandaalist, notaritest, kütusepetturitest, ravimifirmade tegevusest, dialoogi puudumisest valitsejatega, pedofiilidest, spordi varjupoolest, Eesti madalamast elustandardist ja sissetulekutest Kreekaga võrreldes, jõulustressist, võlakriisist ja võlgadest?

Vaatame hoopis lõppevat aastat pöördepunktina, mil Eesti murdis end otsustajate tippliigasse.

Rahvuslik kokkulepe sissetulekutes nurisemata järele anda, mille me kolm aastat tagasi sõnatult, ilma eestkõnelejateta isekeskis sõlmisime, hakkab nüüd vilja kandma.

Tunnistame endale, et üks 1,3 miljoni elanikuga riik pole kunagi varem ajaloos nii olulist rolli mänginud. ELi, NATOsse, euroliitu kuuluva välislaenuandjatest sõltumatu Eesti kaal rahvusvahelisel poliitika-, aga ka majandusareenil on võrreldav meist kordi ja kümneid kordi suuremate mängijatega.

Meile on kätte antud ja me oleme ka ise kätte võitnud päris head kaardid. Kuidas me neid välja käia oskame, sõltub nüüd meist, ja me peame selles osas unustama oma tagasihoidlikkuse, nagu ütles ülimalt Eestisõbralik Edward Lucas viimases Diplomaatiaski.

Niisamuti ei tasu meil pidevalt käega rehmata, et mis sest aastast enam, läks jah tunduvalt paremini, kui ootasime, kuid vaadakem järgmise aasta hirmudele.

Kui vaadata praegu järgmise aasta krahhist rääkijaid, siis erinevalt 2008. aastast pole need ettevõtjad, vaid peaasjalikult analüütikud, õppejõud, pankurid. Ettevõtjad on rohkem optimistlikud. Küll ettevaatlikult, kuid siiski “rohelises”.

Tegemist on ettevõtjatega, kes on möödunud kriisis end tähelepanuväärselt efektiivsemaks ja enesekindlamaks muutnud.

Kes teavad, et olukorras, kus tuleb vaid endale loota, on otsustamine, isegi valesti otsustamine igal juhul parem kui otsustamata jätmine. Julgen häbenemata öelda, et ma olen uhke Eesti juhi ja ettevõtja üle. Sellise meeskonnaga järgmisse aastasse minnes peaksid teised riigid alt hoidma.

Me oleme üsna heas vormis ja tegelikult enda üle veidi uhkedki. Arvan, et välisinvesteeringute vool Eestisse järgmisel aastal kasvab üsna märkimisväärselt ning meie eksport jätkab endiselt kasvamist. Miljardi euro asemel kuus hakkama varsti sihtima kahte miljardit.

Soovin Äripäeva lugejatele, ettevõtjatele-ärimeestele jätkuvalt head kohanemisvõimet! Ning kindlasti ärme lõpeta riskimist ja eriti ei tohi me lõpetada unistamist. Just see viimane toob edu nii majanduses kui ka ühiskonnas laiemalt. Ilusaid unistusi!