Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaasik: keskpankade tegevus ei ole riskivaba
Homme otsustab Eesti Panga nõukogu läinud aastal teenitud kasumi jaotuse – panga asepresident Ülo Kaasik põhjendab, miks oleks oluline suunata see keskpanga puhvrite tugevdamiseks.
Võlakriisi ohjeldamiseks on Euroopa Keskpank kommertspankadele laenanud üle triljoni euro ja teinud euroala riikide võlakirjaturgudel tugioste. See ei ole riskivaba tegevus. Praegusel tasemel ei vasta Eesti Panga reservid eurosüsteemi erakorralistest kriisimeetmetest juba tekkinud riskidele, ütleb Kaasik.
Intervjuu
Kui suur on Eesti Panga puhver, kui suured võimalikud kahjud?
374 miljonit eurot on laias laastus meie reservide maht. Võimalikest kahjudest – kui rahapoliitilisi operatsioone on eurosüsteemis tehtud 1,35 triljoni ulatuses ja valdav osa tuludest ja kuludest jagatakse vastavalt kapitali sissemakse osale, mis Eestil 0,26%, on Eesti Panga osa operatsioonide mahus 3,5 miljardit eurot. Ma loodan, et oleme riskid piisavalt hästi maandanud. Samas, mida suuremad mahud, seda suurem tõenäosus kuskilt kahjumit saada. Kui teeme lihtsustatud eelduse, et euroala keskpangad lähtuvad riskide võtmisel sellest, kui palju neil on keskmiselt reserve, siis selles kontekstis võtame Eesti Panga jaoks võib-olla juba liiga palju riske. Euroala keskmisega võrreldes on meie reservid üle kolme korra väiksemad.
Rahandusminister Jürgen Ligi on seisukohal, et euroala noorim keskpank ei pea reservide kasvatamisega kiirustama.
Riskid on juba praegu suured, need ei ole tulevikus suured.
Mis riskid need on?
Ühelt poolt jääb pangandussektor veel aastateks keerulisse seisu ja kui finantssüsteem tervikuna hästi ei toimi, peame võtma rohkem riske. Teisalt peame sekkuma, kui keskpanga rahapoliitiline signaal ei jõua kohale. Tuntuim on meie tugiostuprogramm euroala riikide võlakirjaturul. Ja nagu Kreeka võlgade osaline mahakirjutamine näitab, et ka siin on riskid selgelt olemas.
Kui reaalne oli oht, et ka keskpangal tulnuks Kreeka võlakirjadest kahjum sisse võtta. Mis see Eesti Pangale oleks tähendanud?
Arvan, et oleksime sellega toime tulnud, kuid kindlasti annab kombineerida stsenaariume, kus me ei oleks seda oma reservidega suutnud. Oluline on aru saada, et keskpangale ei saa panna valitsuse ülesandeid. Kui valitsused loodavad, et küll keskpangad aitavad hädast, siis tegelikult võtab keskpank riskid samamoodi oma bilanssi ja nii maksumaksjate turjale. Oluline on, et suudame neid riske vajadusel katta.
Kui Kreeka peab veel võlgu maha kandma, on tuleliinil avalik sektor?
Valdavalt on praegu laenu andja Kreekale avalik sektor.
Te ei ole riskide hulgas veel nimetanud pankadevahelise maksesüsteemi Targeti saldosid.
Kui me kujutame ette maailmalõpu stsenaariumit, kus mõni riik ei austa enam oma kohustusi euroalal ega kavatse euroalale jääda, siis võib ka sealt riske näha.
Nii või teisiti vastutab maksumaksja – mis vahet, kas valitsuse või keskpanga kaudu. Miks peab keskpangal olema sõltumatu puhver?
On väga selge põhimõte, et Eesti Panga ja valitsuse varad ja kohustused on eristatud. Kõige loogilisem järeldus on, et see, palju Eesti Pank riske võtab, peaks olema tasakaalus reservidega. Kui vaatame eurosüsteemi tervikuna, siis langetatakse otsuseid just selle baasil, palju eurosüsteemis tervikuna reserve on. Et olla võrdne partner, on Eesti Pangal vaja rohkem reserve. Rahapoliitika teostamisel on samas oluline, et me ei peaks valitsuselt luba küsima või raha küsima. Peaksime kõigepealt mõtlema sellele, kuidas tagada euroala stabiilsus, euroala raha stabiilsus, hinnastabiilsus. Ja kui valitsus peab keskpanka kapitaliseerima, juhtub see ilmselt kriisiolukorras, kus kõigil on raske. Riigil on raskem turult raha küsida või täiendavaid kärpeid teha, et keskpanka kapitaliseerida. See ei rõõmustaks ühtegi valitsust ega riigikogu. Lähtume talupojatarkusest, et oleme headel aegadel varusid kogunud.
Valitsus on arvestanud, et veerand keskpanga kasumist saab riigikassa.
Kui lugeda eelarvet, on arvestatud natuke üle miljoni euro kasumieraldisi. See ei ole 25%, Eesti Panga kasum oli suurem. Kui anname euroalal rahapoliitilisi laene, on sellega seotud rahapoliitiline tulu, sest laenu antakse intressi vastu. Kui mahud on väga suured, on ka tulud üsna korralikud. (meediast on läbi jooksnud, et Eesti Pank sai kasumit 22 miljonit eurot – toim.). Tulud ja kulud lähevad jagamisele. Valitsuse prognoos pole lõplik tõde. Seda otsust ei ole jäetud valitsusele, vaid Eesti Panga nõukogule, mis on iseseisev institutsioon. Nõukogu otsustab igal aasta kasumi jaotuse vastavalt hinnangule, millised on riskid ja Eesti Panga kapitalivajadus Järgmine teisipäev arutab nõukogu seda küsimust ja küllap tehakse mõistlik otsus.
Kuidas teistes riikides on?
Hollandis ei jagatud valitsusele kasumit välja. Saksamaa ja Soome on puhvreid suurendanud. Kõik viitavad sellele ja see on oluline sõnum ühiskonnale, et keskpankade tegevus ei ole riskivaba.
Kas Eestis on puhver väikseim?
Meie hinnangutel, kui suhestada reservid rahapoliitilistesse operatsioonidesse ja kõrvutada osalust kapitalivõtme järgi, on Eesti tagant kolmas Slovakkia ja Iirimaa järel.
Euroala tõstis just tulemüüri, kuid keskpank jääb ikka tulekustutaja rolli. Reservide ja tulemüüride mõte on, et need oleksid nii suured, et neid poleks vaja kasutada. Selleks, et me neid ei kasutaks, on vaja struktuurseid reforme. Siin ei või valitsused ennast lõdvaks lasta.
Me teame mis reforme peab tegema Kreeka või Portugal, aga Eesti?
Ega Eestigi seisukord liiga roosiline ole. Mind isiklikult teeb väga murelikuks eelmise aasta lõpus väga kiiresti kasvanud tööjõukulud. Kasv ületas selgelt tootlikkuse kasvu. Kui selline tendents jätkub, lõpetame enam-vähem samasuguses olukorras nagu 2007. Teisalt on valitsusel jätkuvalt vaja täita lubadusi, mida kriisi ajal kärpides anti. Valitsus korjab maksudena küll rohkem raha kokku, kuid tal ei ole vaba voli kulutada seda näiteks kasvõi õpetajate palkade tõstmiseks. Vaja on hoopis pensionisambaid taastada. See kõik paneb valitsuse raskesse olukorda. Aga esmatähtis on - ja siin ei saa järeleandmisi teha, et valitsus eelarve järgmiseks aastaks ülejääki viib, nagu ta on lubanud. See aitab loodetavasti kaasa ka sellele, et Eesti majanduse ja riigi usaldusväärsus püsib ja võimaldab ka meie rahanduse kestlikumale järjele saada.
Kui suur on inflatsioonioht?
See on väär arusaam, et me peaksime vaatama seda raha hulka, mida keskpank on välja andud. Inflatsiooni jaoks on olulisem kogu rahamass, M3, ja see on olnud viimastel kuudel väga stabiilne. Me ei näe veel, et keskpanga raha oleks jõudnud ringlusesse. Palju ettevõtteid kurdab alles, et ei saa laenu. Võtab aega, enne kui keskpanga meetmed mõjuvad. Kui aga pankade käitumine muutub ja nad otsustavad seda turule edasi laenata, siis arvan, et meil on olemas vahendid et hinnastabiilsus säilitada.
Kas see ei ole oht, kui kõik 27 riiki korraga säästavad ja kärbivad?
See, et paljud säästavad, on peale surutud möödaniku vigade tõttu. Nad ei säästnud headel aegadel ja nüüd pole valikut. Mina muretseksin pigem selle pärast, kas need 27 riiki teevad piisavalt struktuurseid reforme, et olla maailmas konkurentsivõimelised. On absurd et Hispaanias on tööpuudus 23% ja palgad ikka alles kasvavad. Valitsuste pingutus peab kestma aastaid - see ei ole sprint vaid maraton.
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.