Alberi sõnul Eesti kapitaliturud ei toimi, kuna riigi panus kapitalituru arendamisse on olnud minimaalne. Eestis puudub riiklik võlakirjaturg. Riigifirmade aktsiad ei ole börsil noteeritud. Samuti puudub pikaajaline kohalik institutsionaalne kapital.
Eesti rahapoliitika toidab umbusku. Arenenud riikides osaleb pikaajaline säästukapital, näiteks pensioniraha, aktiivselt kohalikel kapitaliturgudel, Eestis aga mitte. Kuna siin on pensioniraha riigist välja suunatud, on ka muude kohalike institutsionaalsete investorite vahendid koduturul osalemiseks limiteeritud.
“Sageli kohtun välismaiste institutsionaalsete investoritega, kes uurivad kohaliku turgu,” ütles Alber. “Kui nad küsivad, kui suur on kohalike pensionifondide panus kohalikul turul ja kuulevad vastust, leiavad nad, et kui kohalikel fondidel ei ole usku, siis miks peaks olema neil.”
Minimaalne kohalike institutsioonide osalemine pärsib ka jaeinvestori huvi turu vastu. Börsil on valdavalt väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. “Riik saab ja peab kaasa aitama kapitaliturgude taaskäivitamisele Eestis ning seeläbi järjepideva kapitali pakkumise tagamisele kohalikele ettevõtjatele,” ütles Alber.
Riigivõlakirjade turg vajab samuti riigi teadlikku tegevust.
Eesti riigivõlg on ELi madalaim, samas näeb eelarvestrateegia ette võla mõõdukat suurenemist lähiaastail. “Eesti on ainus eurosüsteemi riik, kus pole ühtegi keskpanga rahaoperatsioonideks tagatiskõlbulikku väärtpaberit,” ütles ta.
Riik võiks kaaluda kas või ajutist valitsusvõlakirjade turu tekitamist, et anda võimalust investeerida nii pensionifondidel kui ka väikse nominaali korral kohalikel jaeinvestoritel. Madala nominaaliga riikliku olemusega Hüvitusfondi võlakirjad olid omal ajal väga populaarsed.
Rusikareegel viitab, et riikides, kus pole toimivat valitsusvõlakirjade turgu, ei arene ka ettevõtete võlakirjade turg, selgitas Alber.