Omavastutus tervishoius on tulevikus vältimatu

Priit Simson kirjutab Päevalehes, et kui tal tulevikus põlv või puus valutama hakkab, siis peaks haigekassa talle õigupoolest jooksumaratoni protokolli näkku vajutama – ei ole tervislik joosta 42 kilomeetrit mööda asfalti, ei ole! 2 : 53 : 24 on tippsportlase aeg, aga igaüks teab, et tippsport ei ole tervislik. Õige. Aga see ei tõenda, et idee on totter.

Tõsised naljad. Ega see Praxise paksumaksu rehkendus, mõeldud toetama ja näitlikustama haigekassa uue juhi Tanel Rossi vägagi ettevaatlikult serveeritud omavastutuse ideed, olnud ka alguses ilmselt naljaga mõeldud. Lihtsalt kisa läks väga suureks ja siis teatasid autorid, et kuulge nüüd, me lihtsalt natuke nalja pärast arvutasime, aga ega te ometi päriselt ei arva, et me paksumaksu tahame.  Ja kui lärm peaks kõrvulukustavaks muutuma ja Reformierakond leidma, et Ross peab natukene tagasi tõmbama, küll ta siis võib-olla ütleb ka, et aeg pole sellisteks ideededeks veel küps ja praegune reaalsus eeldab ikka solidaarse terviskindlustuse edasiarendamist. Ja omavastutuse idee läheb eksperimendina prügikasti.

Siiski ei ole see kuigi tõenäoline, sest solidaarne tervisekindlustus lihtsalt ei pea enam pikalt vastu. See pole ka ei loogiline ega õiglane. Soome e-tervisesüsteemi arendav Madis Tiik tõi viimati EPLis välja tõsiasja, et 60 protsenti inimese tervisest sõltub tema käitumisharjumusest ja ainult 10–15 protsenti arstiabist. Selles ei ole midagi uut. Uus on meile see, mis sellest järeldub: omavastutuse suurenemine on vältimatu.

Küsimus ei ole niisiis mitte selles, kas sportlasele peaks ravimise asemel maratoniprotokolliga vastu pead andma, vaid  selles, mismoodi suunata inimesi oma vastutust tunnetama. See peaks olema tervishoiusüsteemi kõige tähtsam ülesanne.

Tervisliku eluviisi lauskontroll on võimatu, selge see. Ei ole mõeldav, et inimesele pannakse andurid külge ja perearst teatab retsepti väljakirjutamise asemel, et rohu asemel kõndige kõigepealt oma tervisekilomeetrid ära ja siis vaatame edasi. Kõik, mis on tehniliselt võimalik, ei ole mõttekas.

Tasapisi. Omavastutuse suurenemine ei pea toimuma päevapealt ja suure pauguga. Kuna see eeldab mõtteviisi muutust, tuleb kõigepealt tegelda hoiakutega. Süsteemi saab reformida tasapisi – esialgu näiteks vabatahtliku erakindlustuse võimaluse loomisega. Ja pigem prääniku kui piitsaga: oma tervise eest hoolitsemine võiks kaasa tuua ravikindlustusmaksu kas või pisukese vähenemise.