Erisoodustusmaks on hea küll, aga paha ka

Äripäeva hinnangul on spordikulude vabastamine erisoodustusmaksu alt hea algatus hoolimata tugevatest vastuväidetest. See soosib suhtumist, et hea tervis on eelkõige inimese enda teha, ning annaks signaali, et riik soodustab maksusüsteemi abil tervislikke eluviise. Riigile on kasulik, kui inimesed rohkem spordivad, sest siis on nad tervemad ja koormavad vähem niigi pidevas rahahädas tervishoiusüsteemi. Riigi ülesanne ongi tervisekäitumist suunata ja seda tehakse praegugi, näiteks alkoholi- ja tubakatoodete aktsiisi kaudu.

Motivatsioon. Ka tööandjale on terve inimene kasulikum kui tõbine, sest 4.–8. haiguspäeva eest maksab hüvitist tööandja. Sportlik inimene püsib tööturul kauem, sest terves kehas pesitseb sagedamini terve vaim. Mida tervem on ühiskond tervikuna, seda kaugemale on võimalik nihutada pensioniiga, mis on seoses elanikkonna vananemisega oluline argument. Pealegi on spordiga seostavate kulutuste hüvitamine tööandja poolt motivatsioonipaketi oluline osa. Kui sportimine on ettevõttes soositud, siis suureneb tõenäosus, et tervislike eluviiside kasuks otsustavad ka need, kes seda ehk muidu ei teeks. Ettevõte või organisatsioon saab terviseteenuseid reeglina ka üksikisikust odavamalt.Vastuargumendina ette toodav tõsiasi, et riigieelarves tuleb saamata jäävale tulule uus kate leida, on kergesti ümberlükatav: tervise­spordi pealt makstav erisoodustusmaks on riigieelarves nii marginaalse tähtsusega, et selle üle ei peeta isegi eraldi arvet. Küll aga on õigus minister Jürgen Ligil, kes viitab, et maksu osalisest kaotamisest võidaksid eelkõige spordiklubid – tervisejooksjad, suusatajad, matkajad ja kepikõndijad ei saaks midagi. Need ühiskonnakihid, kes küll tervise­sporti harrastavad, aga klubide teenuseid vähe kasutavad, on aga päris suured: töötud, pensionärid, tudengid, vähem kindlustatud perede lapsed.

Tahtmine loeb. Võibki väita, et need, kes ennast liigutada tahavad, teevad seda tegelikult niigi. Ka ilma spordiklubis käimata. Ka tööandjad, kes oma töötajate tervislikke eluviise soosivad, on selleks praegusenigi ikka võimalusi leidnud, küsimus on tahtmises. Mõni tervisekulutus on maksuvaba ka praegu ning neid kasutatakse. Eelkõige sõltub sportlikkust soosiv hoiak organisatsiooni väärtushinnangutest, mida maksumuudatus ei pruugi muuta.Raske on ka mõistlikku kohta tõmmata piiri, kus algab sport ja lõpeb meelelahutus. Asja absurdini viies võiks ju maksuvabu arveid esitada ka põhjendusega, et positiivne emotsioon on tervise pant ning seetõttu sobivad nimistusse ka langevarju- või benjihüpped, aroomi- ja ihtüoteraapia ning piima- ja šokolaadivannid. Süsteemi kuritarvitamist ja skeemitamist ei pruugi plaanitav seadusemuudatus vähendada, vaid võib hoopis suurendada. On oht, et senised konverentsid ja seminarid hakkavad paberil kajastuma spordiüritustena. Ka ei pruugi ettevõte erisoodustusmaksu osalisest kaotamisest saadavat tulu töötajate tervise parandamisse suunata, vaid võib selle kasumisse kanda. Sellisel juhul ei täidaks muudatus lihtsalt eesmärki.