Ülemaailmne majanduskriis tõi Hispaanias kaasa kiratsemise ehitussektoris, mis senimaani andis tööd 11,3% töövõimelistest elanikkonnast. Kriisi tõttu ehitussektoris jäid töötuks ka paljud sektoriga seotud: kinnisvara edasimüüjad, mööblitootjad ja disainerid. Samuti jättis see oma jälje ka mitme väikeäri, nagu ilusalongide ja restoranide, sissetulekutesse, kelle teenust tarbiti enne kriisi tulekut ning loobuti kriisi ajal.

Eriti keeruline on praegu tööd leida keskealisel madala kvalifikatsiooniga tööjõul. Alates 2007. aastast on üle 55 aastaste tööotsijate arv neljakordistunud. Piirkondlik tööturu aruanne näitab, et 58,6% üle 55 aastastest töötutest ei oma isegi algharidust ja 67% on otsinud tööd juba kauem kui aasta.Praegu toetab riik töötuid kuni 2 aastat. Esimesel 6 kuul makstakse 70% teenitud palgast ja järgnevatel kuudel 60%. Kui kaks aastat saab täis, on võimalik riigilt küsida juurde veelgi abiraha. Tehes toetust saades ka mõne juhutöö, võib teenida enamgi kui ametlikult tööl käies. Selline süsteem ei stimuleeri kindlasti uue töökoha otsimist. Toimub suur inimressursside ja raha raiskamine. Seetõttu võiks Hispaania riik luua rohkem uusi võimalusi ja programme madala kvalifikatsiooniga tööjõu ümberõppeks, selmet maksta suuri summasid töötu abirahana.

Eraisikust ettevõtjate tegevust lausa pärsitakse. Riigile peab maksma kuus üle 200 euro makse, millele lisandub veel käibemaks pakutavalt teenuselt. Seda on ilmselgelt liiga palju. Sellest tulenevalt pakutakse teenuseid sageli mustalt ja riigil jääb saamata suur osa sissetulekuist. Need eraisikust ettevõtjad ennast ametlikult tööturuametis arvele võtta ei saa, küll aga moodustavad nad suure osa töötutest statistilise tööjõu uuringus. Seega paljud nendest inimestest ei ole tegelikult töötud, vaid lihtsalt ei deklareeri tulusid. Kas ei peaks mitte üle vaatama eraisikust ettevõtjate maksukohustused ja kohandama selle nõudmised reaalsele olukorrale riigis?