Eri algatustesse ei peaks suhtuma nii, otsekui peaks need kohe lahenduse tooma. Peaks ju selge olema, et ei meeleavaldused, Harta12 koos oma allkirjakogumisega, presidendi ümarlaud, valetajate tagasiastumine ega seadustemuudatused üksi lahenda eraldi võetuna midagi. Ühiskonna sidususekaotus on kaasa toonud probleemilahenduse sidususekaotuse: igalt algatuselt oodatakse kõige lahendamist, ja kui nähakse, et ta seda ei tee, siis tuntakse kohe umbusku. Pigem võiksime lähtuda Tiit Ojasoo “Ühtse Eesti suurkogu” lõpukõnes öeldust: “Maailm ei muutu ühe päevaga. Ta muutub iga päevaga.”

Viivitus? Presidendi ümarlaua idee tundus hilinemisena, meeleavalduste ja harta esile kutsutud viimase katsena haarata initsiatiiv, mis õigupoolest pidanukski presidendilt tulema. Ent äkki on presidendi viivitus olnud teadlik: et tekitada viivitusega pinge ja ruum selleks, et initsiatiiv midagi muuta hakkakski lõpuks kodanikuühiskonna poolt tulema. Muidu oleks see paistnud järjekordse ülaltpoolt tulnud formaalse algatusena, mis oleks kodanikkonna jälle skeptilisse ooteseisundisse jätnud.Ometi, teatud inimesi on siiski väga keeruline enam usaldada. Peaminister Andris Ansipi mokaotsast tulnud vabandus tõi selle eriti esile: ükskõik, kuidas ta oma juttu ka ei muuda, ta lihtsalt pole enam usutav.