Mida siis Fed ikkagi tegema hakkab?

Kõigest kaks nädalat enne USA Föderaalreservi (Fed) järgmist koosolekut lahknesid taas selgelt arvamused keskpanga rolli ja tegevuse kohta. Üks juht tahab rohkem raha majandusse pumbata, samas kui teine soovib kindlaid piire.

Olukord pole kindlasti abiks Fedi esimehele Ben Bernankele, kes soovib saavutada regiooni pankade presidentide vahel üksmeelt mõningate vastuoluliseks peetavate lahenduste suhtes, millega loodetakse vähendada riigi jonnakalt kõrgel püsivat töötuse määra.

Chicago Föderaalreservi president Charles Evans ütles eile, et baasintressimäärad peavad püsima nulli ümber, kuni töötuse määr kukub vähemalt 6,5 protsendini. Tema sõnul kannaks selline poliitika vaid “minimaalset” inflatsiooniriski ja kiirendaks majanduskasvu efektiivsemalt kui teised meetmed.

Lisaks ütles Evans, et keskpank peab uuel aastal suurendama raha pumpamist majandusse ehk kvatitatiivset leevendamist, et hoida varade kokkuostu mahtu 85 miljardi dollari juures kuus ja nii võib-olla terve aasta.

Diskussioon alaku. Inflatsioonikullina tuntud Dallase Föderaalreservi president Richard Fisher seevastu on arvamusel, et keskpank võib sattuda raskustesse, kui ostetava vara mahule mingit kindlat piiri ei panda.

“Sa ei saa laieneda lõpmatult ilma kohutavate tagajärgedeta,” ütles Fisher. “Rahanduspoliitikas ei ole sellist asja nagu lõpmatus. Me teame seda Saksamaa näitel.”

“On tähtis, et me ostame varasid vähemalt 85 miljardi eest kuus vähemalt seniajani, kui on näha, kas meil läheb paremini või liiguvad asjad loodetust aeglasemalt. Nende hinnangute pealt saame muudatusi teha,” ütles Evans, kelle sõnul peab alustama diskussiooni, mis on üldse “piisav paranemine”. Tema hinnangul pole “piisav paranemine” veel aset leidnud.

Vähemalt on Evans endale Dallase panga presidendi näol nüüd debatikaaslase saanud. Loodetavasti võetakse mõlema poole argumente kuulda, kuid selle diskussiooni käigus peaks Fed säilitama siiski kindla suuna, et turge mitte ärritada.