Sepp: otsustasin südametunnistuse järgi

Kuidas Te suhtute sellise tiitli saamisse? See oli ikkagi kompliment, kuna ma olin varem lugenud neid põhimõtteid, mille eest seda antakse. Üks asi on see, mis mulje jääb, aga mina juristina vaatan neid aluseid, miks midagi antakse, ja see oli täitsa asjalik auhind.

Te saite tunnustuse peamiselt selle eest, et avalikustasite Silver Meikari avaldusest alguse saanud kriminaalasja lõpetamise määruse. Arvestades, et selle pärast on Teid kritiseerinud endine justiitsminister Kristen Michal, kas teeksite ka praegu samasuguse otsuse? Muidugi teeksin. Mina ei võta seda kriitikat isiklikult. Ega see ei ole ka tugevam kriitika, kui seda on varem tehtud prokuratuuri suhtes mõningate asjade puhul, kus menetlusega seotud isikud ei ole menetlusega igati rahul. Iga prokurör ja prokuratuur alati arvestab sellega, et nende töö tekitabki negatiivseid emotsioone. See paraku ongi selline töö, kus positiivne tagasiside on väga harv nähtus. Sa elad tegelikult kogu aeg negatiivse tagasiside ootuses.

Kas Teil on pärast määruse avaldamist Kristen Michaliga kokkupuudet olnud? Ma olen teda üldse elu jooksul üks kord näinud, kunagi mitme aasta eest. Me ei ole üldse tuttavadki.

Oma tagasiastumisest teatavas avalikus kirjas kritiseeris Michal üsna tugevalt prokuratuuri. Kas need muudatused, mida ta soovib teha, on Teie meelest prokuratuuri suukorvistamine? Osa tema etteheiteid, näiteks see GRECO (rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon – toim) aruandega seotu, on sellised, mis puudutavad pigem prokuröride huvide konflikti ja tegelikult on nii ministeerium kui ka prokuratuur kogu aeg ühel meelel olnud, et eetikakoodeksit tulebki täiendada, nii nagu kohtunike ja riigikogulaste puhul, kelle kohta see aruanne ka käis. Need teised muudatused, mida ta seal tegelikult otse ei maininud, ma ei tea, millised need on. Eks praegu arutatakse taas tõesti kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste üle. Sinna aruteludesse on ka prokuratuur kaasatud, nii et eks näis, mis sealt tulemas on.

Kuidas ajakirjandus Teie arvates Meikari juhtumit kajastas? Kas oli midagi, millega Te ei olnud rahul? Ma arvan, et ajakirjandus tegi paljuski oma tööd. Mul ei tekkinud mingeid kriipivaid momente.

Kas ajakirjandus Teid ka kuidagi survestas? Töö ajal, siis kui see asi menetluses oli, siis kindlasti oli küsimist, kas nüüd saab ja miks veel ei ole seda ja teist tehtud. See oli täiesti arusaadav, mina seda survestamiseks ei pea, sest see ongi ajakirjanduse töö neid asju küsida ja minu asi on õigel ajal öelda, miks ma midagi öelda ei saa, kui ma ei saa. See oleks väga ebaprofessionaalne, kui ma sellise asja peale kuidagi ärrituks.

Kas ajakirjanduse surve oli põhjus, miks Te määruse täies mahus avaldasite? Mitte ajakirjanduse surve, vaid üldine huvi. Ma ei pea silmas ainult avalikkust, vaid kui mul tuttavad, kolleegid räägivad inimestega, on need siis sugulased, tuttavad naabrid… See oli suhteliselt ühene huvi ja ajakirjandus loomulikult vahendab seda huvi. See võis olla osa sellest, millest ma järeldasin, et avalikkuse huvi on väga suur.

Teie teate, kes andsid tunnistusi ja ütlesid, et said raha ämma käest või kapipõhjast. Kuidas Te sellises olukorras vaatate erakondade rahastamist ja poliitikuid üldisemalt? See on väga üheselt selline küsimus, millele ma ei saa ju kuidagi vastata. Mina teen oma tööd ja teen seda rahulikult edasi.