Sepp: otsustasin südametunnistuse järgi

Sepp avaldas oma tänukõnes heameelt, et igapäevaselt õiguskaitse süsteemis töötavad inimesed saavad avalikkusega suhtlemise eest kiita, vihjates sellega ka mullusele pressisõbrale, kes oli Harju maakohtu esimees Helve Särgava. Ta lisas, et tegi täpselt seda, mida tema amet temalt nõudis.

“Aitäh eriti selle eest, et tiitel on antud sellel paradoksaalsel aastal, mille alguses president veel pidas prokuratuuri natuke taunivate sõnade vääriliseks selle eest, et me ei avalikustanud kriminaalmenetlusest piisavalt infot,” tähendas Sepp.

Järgneb intervjuu Heili Sepaga.

Kuidas Te suhtute sellise tiitli saamisse? See oli ikkagi kompliment, kuna ma olin varem lugenud neid põhimõtteid, mille eest seda antakse. Üks asi on see, mis mulje jääb, aga mina juristina vaatan neid aluseid, miks midagi antakse, ja see oli täitsa asjalik auhind.

Te saite tunnustuse peamiselt selle eest, et avalikustasite Silver Meikari avaldusest alguse saanud kriminaalasja lõpetamise määruse. Arvestades, et selle pärast on Teid kritiseerinud endine justiitsminister Kristen Michal, kas teeksite ka praegu samasuguse otsuse? Muidugi teeksin. Mina ei võta seda kriitikat isiklikult. Ega see ei ole ka tugevam kriitika, kui seda on varem tehtud prokuratuuri suhtes mõningate asjade puhul, kus menetlusega seotud isikud ei ole menetlusega igati rahul. Iga prokurör ja prokuratuur alati arvestab sellega, et nende töö tekitabki negatiivseid emotsioone. See paraku ongi selline töö, kus positiivne tagasiside on väga harv nähtus. Sa elad tegelikult kogu aeg negatiivse tagasiside ootuses.

Kas Teil on pärast määruse avaldamist Kristen Michaliga kokkupuudet olnud? Ma olen teda üldse elu jooksul üks kord näinud, kunagi mitme aasta eest. Me ei ole üldse tuttavadki.

Oma tagasiastumisest teatavas avalikus kirjas kritiseeris Michal üsna tugevalt prokuratuuri. Kas need muudatused, mida ta soovib teha, on Teie meelest prokuratuuri suukorvistamine? Osa tema etteheiteid, näiteks see GRECO (rahvusvaheline korruptsioonivastane organisatsioon – toim) aruandega seotu, on sellised, mis puudutavad pigem prokuröride huvide konflikti ja tegelikult on nii ministeerium kui ka prokuratuur kogu aeg ühel meelel olnud, et eetikakoodeksit tulebki täiendada, nii nagu kohtunike ja riigikogulaste puhul, kelle kohta see aruanne ka käis. Need teised muudatused, mida ta seal tegelikult otse ei maininud, ma ei tea, millised need on. Eks praegu arutatakse taas tõesti kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste üle. Sinna aruteludesse on ka prokuratuur kaasatud, nii et eks näis, mis sealt tulemas on.

Kuidas ajakirjandus Teie arvates Meikari juhtumit kajastas? Kas oli midagi, millega Te ei olnud rahul? Ma arvan, et ajakirjandus tegi paljuski oma tööd. Mul ei tekkinud mingeid kriipivaid momente.

Kas ajakirjandus Teid ka kuidagi survestas? Töö ajal, siis kui see asi menetluses oli, siis kindlasti oli küsimist, kas nüüd saab ja miks veel ei ole seda ja teist tehtud. See oli täiesti arusaadav, mina seda survestamiseks ei pea, sest see ongi ajakirjanduse töö neid asju küsida ja minu asi on õigel ajal öelda, miks ma midagi öelda ei saa, kui ma ei saa. See oleks väga ebaprofessionaalne, kui ma sellise asja peale kuidagi ärrituks.

Kas ajakirjanduse surve oli põhjus, miks Te määruse täies mahus avaldasite? Mitte ajakirjanduse surve, vaid üldine huvi. Ma ei pea silmas ainult avalikkust, vaid kui mul tuttavad, kolleegid räägivad inimestega, on need siis sugulased, tuttavad naabrid… See oli suhteliselt ühene huvi ja ajakirjandus loomulikult vahendab seda huvi. See võis olla osa sellest, millest ma järeldasin, et avalikkuse huvi on väga suur.

Teie teate, kes andsid tunnistusi ja ütlesid, et said raha ämma käest või kapipõhjast. Kuidas Te sellises olukorras vaatate erakondade rahastamist ja poliitikuid üldisemalt? See on väga üheselt selline küsimus, millele ma ei saa ju kuidagi vastata. Mina teen oma tööd ja teen seda rahulikult edasi.

Südametunnistus ei piina? Ei, mind kindlasti ei piina. See oli kindlasti üks olulisi asju menetluse käigus. Kui seadus võimaldas teha niipidi ja naapidi, siis ma tihtilugu otsustasingi südametunnistuse järgi, peaasi, et see ei piinaks.

 

Pressisõber vs. pressivaenlane

Pressisõber on aunimetus, millega Eesti Ajalehtede Liit tunnustab aasta avatuimat ajakirjandusega suhtlejat. Pressisõpra valitakse alates 1994. aastast.Valivad aasta lõpus ajalehtede liidu aastakoosolekul osalevad liikmeslehtede esindajad kandidaatide hulgast, kes on aasta jooksul näidanud üles suurimat valmidust ajakirjandusega suhelda või aidanud muul viisil kaasa infovabaduse levikule.Auhinnaks saab pressisõber nimelise messingist ruupori.Pressivaenlane kuulutatakse välja samal ajal. Sel aastal valiti pressivaenlaseks endine justiitsminister Kristen Michal.