Euroopa Liidu integratsiooniga kiirustamine maksab kätte

Lisame siia eurotsooni loomisel poliitilistel ajenditel tehtud vead ja reeglite “painutamise”. Veelgi olulisem: isegi kaubaturg ei toiminud täies kooskõlas, teenuste ja tööjõu vabast liikumisest rääkimata ning praegugi on asjad ideaalist kaugel. Viimastel kuudel intensiivistunud jutt “enamast Euroopast” – selle sisu küll varieerub alates paremini kooskõlastatud tegevusest riikide vahel kuni sisuliselt unitaarse riigi moodustamiseni – osutab sellele, et nii mitmedki Brüsseli mõjuvõimsad isikud on irdunud järjest enam reaalsusest ja arusaamast, et EL koosneb erinevatest riikidest ja rahvastest.

Brittide euroskepsis. Peaminister David Cameroni poolt äsja brittidele jah-ei referendumilubaduse andmise tingis kindlasti sisepoliitiline ja siseparteiline surve. Kuid tuleb nõustuda nendega, kes arvavad, et kõnes oli ka appikarje ja tõsine hoiatus ELi tuleviku suhtes. Cameron viitas, et ta pooldab Euroopa Liitu, kuid mitte sellisel kujul, millisena seda kujutavad ette nn lõunariigid.

Kas pole nii, et David Cameroni üks sõnum Euroopa Liidu ametnikele ja teistele riikidele oli see, et eurointegratsiooniga ollakse liialt tormakad? Ilmselgelt ei ole kõik riigid valmis, et minna eurointegratsiooniga edasi. Kas peaks sõnumitoojat materdama või ta ära kuulama ning lahendusi otsima? Muidugi ei saa väita, et britid oleksid viimase kahe-kolme aasta jooksul ELi ja eurotsooni suhtes alati džentelmenlikult käitunud – aeg-ajalt on sisepoliitiliste punktivõitude nimel teiste riikide varvastel tallatud. Lisaks võimendab euroskeptiline Briti meedia mõnuga eurotsooni muresid üle, samas pisendades omi (nt on brittide eelarve mitu aastat Kreekaga võrreldavas puudujäägis ja võlakoormus kasvab ruttu).

Tuulepäised eurointegreerujad Vahemere-äärsetest probleemriikidest püüavad endale tuttavaid süsteeme muuta üleeuroopalisteks. Osaliselt on see neil ka õnnestunud: ELi juhtimissüsteem on muutunud aastatega segasemaks, bürokraatlikumaks ja tsentralismi surve on ülitugev. Kahjuks on nn lõunariikide väljapressimistaktika eurotsooni kriisi ajal hästi töötanud: surve arukama koostöö asemel näilise ja bürokraatliku koostöö ning “Suure ja Väikese Peetri” solidaarsuseks on vaid kasvanud.

Cameroni viide sellele, et soovitakse lepped Brüsseliga uuesti läbi rääkida, puudutas brüssokraatia kõige hellemat kohta. Kõik teavad, et aluslepingute muutmine tähendaks lõputuid vaidlusi riikide vahel, mis halvendaks omavahelist suhtlust ja teeks igasuguse otsustusprotsessi praegusest veelgi keerulisemaks. Meenutagem kas või äsjaseid eelarvekõnelusi.

Britid teavad, et lahkumine EList, eriti kui lahkutaks ka ühisturust, mõjuks nende majandusele halvasti. Halvasti mõjuks see ka kõigile ELi jääjatele. Isegi brittide ja Brüsseli läbirääkimiste algus, rääkimata nende tulemustest, tähendaks majandusele suure tõenäosusega negatiivseid mõjusid.  Ei ole mõtet oletada, kes rohkem, kes vähem kaotaks, kas britid või sakslased või prantslased: otsesed mõjud võivad olla veel suhteliselt tagasihoidlikud, kaudsemad seevastu väga valusad.

Prantslased ja kreeklased võivad küll esialgu rõõmustada selle üle, et brittide lahkumine nõrgestab Saksamaa ja tema liitlaste positsioone ja nad pääsevad sunnist arukat eelarvepoliitikat ajada ja majandust-ühiskonda reformida, kuid see rõõm võib jääda lühiajaliseks, sest tasakaalu kadumine suurendaks oluliselt tõenäosust, et EL pooleks praksub. Arvata võib, et Saksamaa ei taha praegu ELi lagunemist.

Aluslepped lahti. Nn lõunariigid vajavad praegu ELi ja selle solidaarsust rohkem kui põhjapoolsed riigid – nemad saaksid ilmselt ka üksinda või üheskoos hakkama, mida esimeste kohta kindlalt väita ei saa. Seepärast pole ka pärast esialgset nurinat ja tähtsuse pisendamist – see olevat olnud vaid sisepoliitiline kõne – Cameroni referendumiteema brüssokraatidelt ja lõunariikidelt sisulist vastust saanud. Kõnelused aluslepete üle tähendavad üpris tõenäoliselt mitte enamat, vaid väiksemat integratsiooni ja solidaarsust. Aluslepete kõnelusteks taasavamine tähendaks ka teiste riikide erihuvide üle läbirääkimist ja üks rünnaku objekt oleks äärmiselt ebaefektiivne põllumajanduspoliitika, mis toetab kõige heldemalt Prantsusmaa põllumajandust. Kas Holland rõõmustaks selle üle?