Suur Vend ei tohiks meid igal sammul jälgida

Vägisi meenuvad USA filmid ja sarjad, kus kaubandusketi töötajaid jälgivad kaamerad ning suure korporatsiooni tööliste tegemisi “kontrollib” vastav programm. Või kunagine ülipopulaarne teleseriaal “Big Brother”, kus tegevus toimus reaalajas kaamerate ees. Või erinevad dokfilmid sarnastel teemadel.

Tänapäeval on põhimõtteliselt võimalik kõike ja kõiki tahtmise korral jälgida või pealt kuulata. Advokaadid räägivad juba ammu, et telefonis pole tark seda ja toda öelda ning tööarvutis ära isiklikke asju aja, sest kunagi ei või teada, milleks võib seda nn kolmas silm ära kasutada.

Ebaselged piirid. Loomulikult, tööandja vara – arvutit, telefoni, usaldust – ei tohi kuritarvitada. Kuid kas me oleme 100% kindlad, et tööandja ei kasuta ära töötaja usaldust tema privaatsuse arvel ning kust läheb siin piir? Ning kui selgelt on piirid paigas Eestis, kus inimesed tihtilugu selle asemel, et oma sõna maksma panna või õigusi taga nõuda, hoopis, hambad ristis, edasi rühivad. Või on asi äkki selles, et inimesed lihtsalt ei tea asjast midagi?

Olen kindel, et Eestis on töökultuur märksa euroopalikum ja privaatsust hindavam kui USAs. Veelgi enam. Usaldus on sõna, millel on siiski kaalu, ja ma väga loodan, et see nii ka jääb.

Lootus. Põhimõtteliselt võime me ju uskuda ka seda, et mitte keegi ei jälgi meid kunagi pahatahtlikult. Kuid, kui ma kuulen, et tegutseb üks Läti ettevõte, kellel on üle maailma kokku 12 000 klienti (neist 12 on Eestist), kes kõik kasutavad töötaja ajakasutuse jälgimise süsteemi, ja kel on ambitsioonikad plaanid ka Eestiga, siis liigub mõte paratamatult süngetele radadele.

Ettevõte ütleb ju põhimõtteliselt otse välja, et seda programmi võidakse ka kuritarvitada, et see sõltub ettevõtte töökultuurist ja inimestest. Kindlasti ongi nii, aga loodan, et Eestis asjad nii kaugele siiski ei lähe. Või kui on läinud, siis tõmbuvad tagasi enne, kui toimub “plahvatus”. Sest palju lihtsam on privaatsust hoida kui seda hiljem hakata suure kisa ja labidaga tagasi võitlema.